Soometsas tehakse ahjupotte juba 20 aastat - aja jooksul on tootmises muutunud nii mõndagi


Soometsas tehakse ahjupotte juba 20 aastat - aja jooksul on tootmises muutunud nii mõndagi
Evely Kaljas vormib ahjupotte.

Ahjupotitööstus OÜ on asutatud vendade Raigo ja Rein Kangruoja poolt ettevõtte kodulehe andmetel 1995. aasta lõpus Soometsa külas. Seega on tegutsetud juba 20 aastat. Palusime sel puhul vestlusele Kersti-Mary Kangruoja, kes on ettevõtte tegevjuhi Raigo Kangruoja abikaasa ning töötanud ettevõttes algusest peale – nii tootmistööl kui raamatupidajana arvepidamist korras hoides.

Koduvald: Äriregister annab Ahjupotitööstus OÜ aadressiks Häädemeeste aleviku, tootmine käib Soometsas. Kas teil oli varasemaid sidemeid selle külaga, kuidas Soometsa jõudsite?

Kersti-Mary Kangruoja: Rein Kangruoja õppis pottsepaks ja vend Raigo läks tema juurde abiliseks. Pottseppadena töötades ei olnud neil sageli kuskilt võtta korralikke ahjupotte. Häädemeestel ju tehti, Tartus ka, aga nende kvaliteet polnud alati päris see. Aleviku potimaja tollane omanik lõpetas ühel hetkel tegevuse ja pakkus järelejäänud seadmeid meie ettevõttele. Tallinnas oli firma Emilia, nendelt osteti esimene elektriahi. Valgeid glasuurpotte ei tehtudki üldse kusagil Eestis, meie hakkasime neid esimesena tootma. Lõikasime esimestena ka need potid mõõtu. Muidu ikka pottsepp raius kirkaga ahjupotid kohapeal parajaks, meie juba mõõtulõigatutega oli palju lihtsam töötada. Puhtam ka, kuigi korralik pottsepp tõmbab tööalale kile peale – peenike tolm siiski tungib igale poole. Soometsaga me ise seotud ei olnud. Seal oli endine kolhoosi vilja- või heinaseemne kuivati. Kui hoone omale saadi, siis pandi sinna Häädemeestelt ostetud seadmed üles. Päris algul oli elektriahi meie kodus keldris – esimese aasta töötas Raigo üksinda, tõsisemalt hakkasime tegutsema ja ka tootmist laiendama juba Soometsas. Hiljem, kui Pärnus potitööstused lõpetasid – Reiden näiteks, saime ka nende kasutatud seadmeid osta. Selles mõttes on aeg edasi läinud, et Rein ja Raigo teevad nüüd seadmeid ise. On küll kasutusel veel kaks umbes 60 aastat vana potipressi, mis muide töötavad väga hästi. Raigo ja Reinu suguvõsast polnud keegi varem ahjupottidega tegelenud, rohkem oli kurgikasvatajaid. Minu ema töötas vanas Häädemeeste potimajas. Kooli ajal asendasin teda vahel puhkuse ajal, olin siis 15–16aastane. Uues potimajas ma ei ole tööl käinud, ikka selles vanas, mis on nüüdseks ära lammutatud.

Omaaegses kolhoosi potimajas käimistest on meeles, kuidas nad üritasid glasuuri pragunemist kontrolli alla saada.

Varem kasutati minu teada tinaga glasuurisegusid, mis tekitasid nn kraklee ehk võrgu glasuuri pinnale. Tänapäevane glasuur on hoopis teise koostisega. Eero Kotli üritas ka valget glasuuri teha, aga tollastes tingimustes ei tulnud see hästi välja. Vanad pottahjud on kõik krakleega, mõisates näiteks. Kui lähedalt vaadata, on näha. Aja jooksul tolmu ja tahma mõjul muutuvad jooned nähtavamaks. Vahel on see päris kunstipärane, aga neil rohelistel ja pruunidel ahjupottidel, mida kolhoosiajal tehti, paistis see hästi välja ja vahel polnud kena.

Pärnu Postimees on teist paaril korral kirjutanud, näiteks aastal 2002 teatas artikli pealkiri, et Kangruoja potid on mürgivaba glasuuriga, sest ei kasutata tsingiühendeid.

Kolhoosiajal oli tegemist tervistkahjustava tööga arvatavasti just glasuuri koostise tõttu, töötajad said tasuta piima või ploomimahla. Nüüd midagi sellist enam ei ole. Praegu võib tervisele mõjuda rohkem füüsiline töö, müra kaitseks on meil kõrvaklapid.

Soometsas toodetud glasuurahjupottidest ahi. Fotod: Erakogu

Kus teie toodetud pottidest ahjusid-pliite näha võib?

Meie pottidest ahjud on näiteks Vääna mõisas – 5–6 ahju, samuti Räpina mõisas, Kuremäe kloostris, Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis. Viimane avastus oli Lottemaa jänestemaja ahi. Kes vaatab seriaali Õnne 13, siis sealse juustutalu pliit on meie pottidest. Meie vallamajas on kaks ahju, apteegis on üks uuemaid, samuti õigeusu kirikus. Muide – Pärnus, Tartus ja Vana-Võidus kasutatakse meie poolsponsorlusena müüdud ahjupotte kutseõppes. Pottsepaõpilased ehitavad õppetöökodades ahjud-pliidid valmis ja lammutavad jälle ära. Eraisikutele on muidugi palju tehtud ja neid me nimepidi isegi ei tea.

Kust saate tooraine ja kuhu müüte toodangu?

Loe veel

Savi me saame valdavalt siitsamast Arumetsa karjäärist. Samast savist on tehtud ka Fibo kergkruusa. Tootmine on hooajaline. Ahjusid ehitatakse kevadest sügiseni, siis tekib järjekord. Talvel saame ette toota. Toodangu mahtu pole me aastate jooksul suurendanud, rõhk on kvaliteedil. 80 protsenti toodangust kasutatakse Tallinnas, ülejäänu mujal Eestis. Ega me ise nooremaks ei jää, pikki aastaid sai töötatud sisuliselt seitse päeva nädalas, nüüd proovime ikka viie päevaga hakkama saada. Eesti turg on piiratud ka, meie väljapoole ei müü – kui ehk mõnele Soome elama läinud eestlasele. Seda veel ka, et algusaastatel oli meie toodangus suur osa lihtpotil, nüüd tahetakse glasuurpotti ja uhkemat ahju Evely Kaljas vormib ahjupotte. – soklid, karniisid, pildid peal.

Potitööstuses on võtmeklientideks pottsepad. Kui inimene tellib ahju, siis läheb tema juurde pottsepp ja ütleb täpselt, kust tuleb potid osta – meie juurest :). Mõni pottsepp teebki ainult Soometsa potist. Toodang peab olema nii kvaliteetne, et pottsepad tulevad sulle seljataha. Inimene tänavalt meie juures ei käi. Kui keegi helistab sooviga ahjupotte osta, siis me ikkagi juhatame ta mõne pottsepa juurde. Mina võin jutu järgi küll kogused välja arvutada, kuid pottsepp võtab ikka tegelikult vajaliku hulga.

Muutused on 20 aasta jooksul olnud kindlasti suured ...

Rein meenutas, et alustades oli Eesti riik veel nii noor, et mingeid erilisi nõudmisi ei olnudki. Kõike tehti põhimõtteliselt iseenese tarkusest, nagu soovi oli. Regulatsioon oli vähene, vajalik oli tegutsemisluba. Praegu on kõik reguleeritud – pakendid, jäätmed, saastekvoodid. Kõike tuleb hoolikalt jälgida.

Teie tootmisest kirjutas Pärnu Postimees pikemalt 30.08.2014 lehenumbris. Majandustulemusi saab huviline jälgida äriregistri vahendusel. Siiski – kui palju teil töökohti on, milline on töö- jaotus?

Töökohti on meil 5. Kogu aeg on kõik töötajad olnud kohalikud. Oleme Soometsa suurimad tööandjad. Naisi on kolm ja kaks meest. Olen ise seal 20 aastat töötanud. See on füüsiline töö, konti just ei murra, aga tervisele hakkab lõpuks mõjuma. Seljale, kätele, jalgadele – annab ikka vahel tunda. Paberitöö teeme ise, olen välja- õppinud raamatupidaja. Reklaami ja müügitööd pole meil vaja olnudki. Algul läks visalt, kümmekond esimest aastat tegi Rein ise ahjusid, tööstust juhatas Raigo. Varem tegutsesid pottsepad tuletõrjeühingute juures. Vennad said tuttavaks algul ühe Tallinna pottsepaga, siis veel mõnega ja ühel hetkel olidki hinnatud pottsepad meie klientideks.

Kuidas kohalik omavalitsus ettevõtjat toetada saaks?

Kui peaksite sõitma iga päev Soometsa teed kaks korda, siis oleks küsimatagi selge, millega riik ja omavalitsus võiksid aidata. Praegu on siinpoolne tee ikka päris konarlik. Meie jaoks on kergendus, et vähemalt Pärnu poolne ots on asfalteeritud. Põhiliselt käib valmistoodangu vedu sinnapoole ja sealt tulevad ka kliendid.

Kas lõpetuseks meenub ka midagi lõbusat?

Meenub, kuidas kaks Kuremäe nunna käisid meil ahjupotte valimas, üks mees oli ka autojuhiks kaasas. Nunnad olid oma pikkade mustade hõlstidega, rätikud peas. Vaatasid üle ukse, aga kui potilõikamise masin valju vingumisega käima läks, tõmbusid kohe tagasi õuele ja jäidki sinna kuni kojusõiduni.