Seda, miks Mihkel Aitsam (1877-1953), kes on siis mu vanaisa, otsustas just Soontagana kangetest meestest jutustuse kirjutada, mina täpselt ei tea. Oletan, et Tallinnas Päevalehe toimetuses töötades, kus ta vanemas põlves ajaloolisele materjalile ja arhiividele keskendus, kogunes ta kätte lihtsalt nii palju põnevat ainest.

Nüanss asja juures oli kindlasti see, et vanaisa ise oli ju naabrusest ehk Vigala kihelkonnast pärit ja tundis hästi kohalikke olusid. Terve eluaeg kogus ta muude tööde kõrvalt kõikvõimalikke materjale Vigala kihelkonna ajaloo kohta. Arvan, et see keskendatud huvi laienes ka üle oma kihelkonna piiride.

Kõige esimene kodu-uurimuslik kirjutis Päevalehes oli tal muide Avaste soost leitud n-ö musta tamme palkidest. Jälle ju Soontaganale õige lähedalt.

Paar sõna sellest, miks Vigala mees Tallinnas oli. Sündis ja kasvas ta ju Vigalas Vati jõe kaldal asunud talus. 1906. aastal põletati talu maha, kuna vanaisa isal oli tekkinud rendisuhete pärast parun Üxkülliga vaidlus. Vanavanaisa keeldus vabatahtlikult talust lahkumast, nagu Üxküll tahtis.

Pärast seda vanaisa pealinna sattuski ning jõudis Vigalasse tagasi alles vahetult enne venelaste tulekut 1940.

Aastast 1918 kuni pensionini töötas ta Päevalehe toimetuses, kus kusagil 1920. aastate keskel spetsialiseerus enamasti ajaloolisele ainesele. Selle põhjal kirjutatud jutustused ilmusid kõik 1930. aastatel kõigepealt Päevalehe joonealusena. Neid jutustusi oli kokku üheksa, “Soontagana kanged mehed” siis kaasa arvatud.

Kuigi Vigala kant oli kindlalt ta meelisteema, jõudis ta tegelikult veel paljudesse paikadesse üle Eesti. Näiteks jutustuse “Metsavennad” aines on Alutaguselt, “Eestimaa kuninga” aines Kose-Uuemõisalt”, “Hiiu lossist Siberisse” aines Hiiumaalt jne. Üks jutustus on ka otse Vigalast – “Hiislari tütar”. Kõigi ühistunnus on, et ta kasutas dokumentaalset materjali, millele lisas tihti ilukirjandusliku liini.

Osa neist jutustustest ilmus 1930. aastate lõpus ka eraldi raamatuna, ent mitte Soontagana meeste lugu.

Tasapisi on tema tolleaegseid töid hakatud taasleidma. Tänu Vigala vallavalitsusele jõudis juba mitu aastat tagasi kaante vahele ta mahukas käsikiri “Vigala kihelkonna ajalugu”. Eelmisel aastal andis kirjastus Ilmamaa välja vanaisa “Hiiu lossist Siberisse” kordustrüki.

Huvi on üleval ta väga mahuka käsikirjalise uurimustöö “1905. aasta ja selle ohvrid Eestis” vastu jne.

Meie pere on väga rõõmus, et nüüd on huvi pälvinud ka Soontagana lugu. Loodetavasti pakub see kodukoha paikades toimunu kirjapanek teile põnevust ja head lugemiselamust.

Enne tormi

Paepealne põld ja kadakane karjamaa — see oli Mihkli kirikuvalla rendimaa. Heinamaad suures Avaste soos, viletsa taimekattega ja vihmaaegadel ligipääsmatud.

Eluhooned kui mutimulla-hunnikud, paisatud segamini sookaldale, kõverate tänavate piirjoontele. Viltuvajunud müüride ja lagunevate katustega — pimedad ja külmad suitsutared eranditult.

Kirikuvallas oli 36 kohta, väiketalud ja popsikohad ühte arvatud. Renti makseti kiriku-eestseisja kätte, kes raha andis edasi Mihkli pastorile. Seda oli 1.670 rubla aastas.

Mihkli pastor Vilhelm Schmidt kandis õigusega kirikhärra nimetust: tal oli peale kirikumõisa ka vald rentnikega, sõitis alati neljahobuse-tõllaga ja armastas kiiret sõitu. Kutsar Jaan seisis sõidu ajal pukis, sest kirikhärra ei sallinud, et talupoeg ta ees istus.

Mihkli rahvas oli usklik rahvas. Heldest käest ja õndsast usust oli ta 1861. aastal kirikut põhjalikult parandanud, 1862.a.— katust uuendanud, 1871.a. — lasknud meistril ehitada uue oreli ja koorid, 1872.a. — ehitanud uue käärkambri ahjuga, 1878.a. — vabatahtlike annetustega muretsenud uue altari.

Mihkli rahvas oli õieti vastuvõtlik usulistele liikumistele, oli see siis vennastekoguduse või mõne usulahu oma. Raske majanduslik seisukord nagu unus taevariigi pärimise lootuses, aga seda usku suutsid anda lugijad-vennad ja patuunest ,,ärganud hinged".

Kirikuvalla rahvas elas raskeis tingimustes. Ta oli aga töökas ja armastas oma sünnikohta ning kodumaad. Elas lootuses paremale tulevikule.

Üle soo paistsid muistse Eesti linnuse Soontagana vallid, kahe taluga linnuse asemel. Suust suhu ja põlvest põlve kandusid edasi muistse vabapõlve mälestused.

Nüüd aga murravad kirikuvalla rendikohapidajad paasi ja müüvad seda tühise hinna eest paevaesesse Vigalasse ja Võhmasse. Paekivi on Kurese küla karjamaadel rohkesti, ta lademed ulatuvad välja maapinnale.

Kirikhärrad on võtnud aastakümneid ja sadu renti ja makse vastu, rentnike olukorra parandamiseks pole aga sõrmegi liigutanud. Ka kirikueestseisjad ja patroon. Hädasunnil on üks ja teine rentnik kohendanud hooneid oma kulul, mõni hoopis uuegi ehitanud. Keegi selle eest ei tasu, ei ütle aitähki.

Uuendused murdsid sisse ka Mihkli kirikuvalda. 1880.a. ehitas Antsi-Jaani rentnik Mihkel Soontak rehetoale kambri otsa jätkuks ja pannud sellele väikese, nelja ruuduga akna ette.

Kurese küla vahelt käib läbi suur talitee sooheinamaale ja Vigalasse. Ka kirikhärra Schmidt juhtunud talvel küla vahelt läbi sõitma. Kaks hobust saani ees ja kutsar pukis. Kirikhärra vaadanud ja viha tõusnud: talukambril oli aken ees! Pahaselt ütelnud ta kutsar

Jaanile: "Vaata, kui uhkeks inimesed lähevad! Nad tahavad Jumala päikesevalgust kõik oma kätte kiskuda. "

Samas külas leidis aset kirikhärra silmis veelgi pöörasem lugu: Raademaa popsikohapidaja Viljak oli sepatööga teeninud raha ja ehitanud oma elumajale korstna peale. Lubjanud selle koguni valgeks.

Läbisõidul oli kirikhärra sedagi märganud.

"Ilma minu teadmata on siia mõis ehitatud… Rahvas hakkab kuradi abiga uhkust ja toredust taga ajama! "

Oli muidki asju, mis andsid põhjust kirikhärrale vihastamiseks. Kirikuvalla rentnikke oli astunud Pärnu Eesti Põllumeesteseltsi liikmeks. Kui üldkoosolekutel kõneles Carl Robert Jakobson, seadsid mehed linnasõidu sellele ajale. Jätsid minemata kirikusse ja palvetundi, eelistasid Jakobsoni sütitavaid kõnesid kirikhärra omadele.

Mihklis elas kord Järve Jaan, keda tema eluajal peeti poolearuga inimeseks. Ta ajanud tihti jampsijuttu ja sooritanud veidraid töid ja toiminguid. Kui aga pärast Jaani surma, aastakümneid möödudes, ta ettekuulutused hakkasid täide minema, tõusis aupaiste Jaani ümber. Teda hakati hüüdma prohvetiks ja teda usuti rohkem kui vana testamendi prohveteid.

Kord kuulutanud Järve Jaan: "Vastava külasse tehakse sild. Kui sild sinna ehitatakse, lähevad Vastava ja Kurese küla peremehed kohtade pealt ära. "

Kirikhärra Schmidti ajal hakati Vastava külas silda ehitama. Kas tõesti ootab Kurese mehi taludest väljatõstmine?

Teine kord kuulutanud Jaan ette: "Mõisad põlevad kui küünlad, nii et teisel päeval võib tuhas kartuleid küpsetada. "

See Jaani ettekuulutus täitus ligemale sada aastat hiljem. 1905.a. revolutsiooni ajal levis mõisate põlemine Läänemaalt ka Pärnumaale, Jaani sünnikoha lähedusse.

Kurese meeste taludest väljatõstmine aga järgnes varsti Vastava silla valmissaamisele.

Renti juurde ja hooned kirikule

Kuiva suvega valmisid viljad paepealsetel põldudel rutem. Mihkli meestel oli rukis juba lõigatud, kui mujal polnud algustki tehtud. Saak suur ei olnud, aga piskuga harjunud peremehed olid sellegagi rahul. Kui suiviljad annavad samasuguse saagi, võib järgmise aasta lõikuseni läbi saada.

Raademaa tuuleveski mölder Viljak kohendas veski juures üht-teist, sest varsti tullakse uudseviljaga veskile. Enne kui saabus veskilisi, tuli külakubjas käsuga: minna enne jaagupipäeva Koonga vallamajasse, kus loetakse ette uued renditingimused. See käsk anti kõigile rendivalla peremeestele ja popsidele.

Raademaa popsikoht- kohapealse nimetusega saun- õieti polnudki põllumajandusline üksus, sest elumaja aluseks oli vaid pool vakamaad maad ja Salumäelt saadi veidi lisa.

Siin elasid põlised tuuleveskimöldrid ja sepad, kolm põlve korraga: vanaisa, poeg ja pojapoeg Mihkel. Olid tuulised ilmad- jahvatati vilja, polnud jahvatust- nukitseti sepapajas ja muretseti igapäevast leiba.

Viljakid olid üle valla- ei, üle kihelkonna kuulsad lukusepad. Kord tulnud Keblaste ja Veltsa mõisade pärishärra Bernhard v. Üxküll Raademaale, tahtnud näha keerulise ehitusega aidalukke. "See on meistritöö! " kiitnud Üxküll ja saatnud oma kulul lukud Riia näitusele. (Vanasti oli ka sõbralikke mõisnikke). Ka tellinud oma mõisalegi mitu lukku.

"Jätan poole renti maha, kui luku lahti muugid, " oli parun ütelnud oma rentnikele, kellele näidanud Viljaki meistritööd. Mehed higistanud küll, aga lukku pole suutnud lahti muukida.

Külakupja käsk häiris ka mölder-seppi. Sauna rendiks olnud tarvismineva sepise tegemine kirikumõisa majapidamisele. Vana õndsa Glariströmi ajal ei nõutud sepalt palju, tuli aga uus õpetaja Wilhelm Schmidt Mihklisse, pöördus teine lehekülg: sepalt nõuti mitte üksi sepatööd, vaid ka veskis jahvatamist sel määral, et vaevalt jätkus aega teistele tööd teha ja leiba teenida. Kirikhärrale esitati soov, et see naturaalkohustus muudetaks ümber raha peale, seda aga ei tehtud.

Enne jaagupipäeva ruttasid Kurese, Vastupä (Vastava) ja Soontaga peremehed ja popsid Koonga vallamajasse. Siin aeti kirikuvalla asju.

Samasse oli toodud kiri Mihkli kiriku eestseisjalt D. v. Ditmarilt- Kõima mõisa omanikult. Kiri kandis kuupäeva "13. juuli 1881".

Kui rentnikud asunud suurde kohtutuppa, loeti neile uued renditingimused ette.

See, mis nüüd kuuldi, pani koosolijaid jahmatama. Kõigile oli renti tugevasti kõrgendatud! Kui taalrimaa hindeväärtuseks oli seni olnud 3 rubla ja 60 kopikat, tõsteti see nüüd viiele rublale.

Seda oli veel vähe!

Kõik hooned rendimaal kuuluvad eranditult Mihkli kirikule. Ka need, mida rentnikud ehitanud oma kulul, rääkimata parandustest. Kes oli kohendanud oma hooneid, muretsenud parema tööriista või sõiduki, sellele oli renti rohkem juurde pandud. Alla 39% rendikõrgendust üldse ei olnud. Kõige rohkem löödud oli Ants Nöörmann, sest temal valmis vast hiljuti uus elumaja. Nüüd kuulub see ilma mingi tasuta kirikule.

"Nii kõrget renti me maksta ei suuda, sellega sureme välja… Paljaks riisutakse meid! "

Vastuse andmiseks või järelemõtlemiseks anti meestele mitmenädalane tähtaeg. 19 peremeest- ja 16 saunikut lahkusid vallamajast murtud meeleolus. Teel harutati küsimust mitmekülgselt, abi polnud aga kuskilt loota.

"Kuidas võis kirikukonvent säärase otsuse teha?" küsiti Mihkel Viljakult, kes oli konvendi liige.

"Rendi asjus ei ole konvendile sõnagi räägitud," oli vastus. Viljak imestas isegi selle üle.

Kuna Eestimaal konvendi moodustasid kihelkonnas asetsevate mõisade omanikud või nende volinikud, kuulusid Liivimaal konvendi liikmeskonda ka valdade ja kogukondase esindajad. Tihtilugu oli konventides mõisnikel ja talupoegade esindajatel võrdne häältearv. Nii ka Mihklis.

Ei olnud kahtlust, et see asi otsustati talupoegade selja taga. See tuli pärast ka ilmsiks, esialgu ei jõutud selgusele.

"Nende tingimustega me küll ei julge kontrahti vastu võtta. Katsume alla kaubelda."

Külamehed veeti sisse

Mihkli kihelkond oli omapäraste piiridega: kirikumõis ja kirik kuulusid Läänemaa, kirikuvald aga Pärnumaa alla.

Kokkuleppe kohaselt mindi koos kirikumõisa. Päriti pastorilt lähemat seletust.

"Mul ei ole selle kohta midagi otsustada. See kõik on eestseisja asi, minge Kõimasse Ditmari härra juurde, küll tema seletab. "

Kirikumõisast lahkuti tühjade kätega.

Mõne päeva pärast mindi Kõimasse, kui kiriku eestseisja kodus oli. Mõisakontoris võeti mehed jutule. Vanemad ja auväärt peremehed astusid ette ja seletasid oma häda: Nemad jäävad heameelega oma kohtadele edasi, aga juurepandud renti nad ei maksa ja ei teagi maksta, enne kui maad pole kõik mõõdetud ja uuesti hinnatud. Edasi seletasid mehed, et nende paremad heinamaatükid on kirikumõis endale võtnud ja nad surunud kaugemale sohu. Osa paremaid karjamaidki on taludelt ära võetud ja nüüd on enamjagu talusid vähema maaga, kui see vanades rendikontrahtides üleval.

Teised kinnitasid esitatud tõsiasju ja palusid, et kiriku eestseisja selle asja läbi kaaluks ja rendikõrgenduse kustutaks. Nemad nii kõrget renti maksta ei suuda. Meeste väited olid põhjendatud, Ditmar ei suutnud neid ümber lükata.

Kontoris juhtusid viibima ka kolm peremeest, keda rendikõrgendus ei riivanud, pealegi oli kaks neist vallaametipidajad, nimelt: vallatalitaja Tõnis Soontak, abitalitaja Mihkel Soontak ja peremees Jüri Soontak. Nemadki kinnitasid olukorda.

Nüüd võttis Ditmar kavaluse abiks, kuidas mehi minema saata, aega võita ja veel hullematki teha, nagu järgnevalt kuuleme.

Ta soovitas rentnikele minna vallakohtusse ja seal lasta kirja panna, et nemad kõrgendatud renti ei suuda maksta. Siis valitakse komisjon, kes maad takseerib ja rendi määrab, olgu see siis kõrgem või madalam praegusest.

See näiline vastutulek rahuldas mehi. Pealegi lubas Ditmar saata meestele kutsed järele, kunas minna vallamajja. Mehed asusid oma igapäevasele tööle, sest viljakoristamine oli hoos.

(Järgneb…)