Viljandi ja Porvoo paaripanek õnnestus väga hästi. Need linnad on ligikaudu ühevanused: Viljandil arvatakse asutamise aasta olevat 1283, Porvool 1346. Ka suurus polnud väga erinev. Viljandil oli siis 21 000, Porvool 16 000 elanikku. Ajalooski on palju sarnast. Viljandi on kuulus ärkamisaja poliitiku ja kirjamehe Carl Robert Jakobsoni tegevuse poolest, Porvood tuntakse soome rahvusliku suurmehe Johan Ludvig Runebergi sünni- ja kodupaigana. Viljandit piirab ühest küljest kaunis järv, Porvood samanimeline jõgi. Mõlemal linnal on vaatamisväärsed lossimäed.

Viljandi täitevkomitee ja Porvoo linnavolikogu võtsid vastu otsuse, millega algasid kahe linna viiskümmend aastat kestnud sõprussidemed. Oli aasta 1961. Viljandis oli siis täitevkomitee esimees Oskar Kasik, Porvoos oli linnavolikogu esimees Gunnar Baltscheffsky, linnapea Ragnar Lassenius, linnasekretär ja hilisem kauaaegne linnapea Per Eric Nyholm.

Viljandi avalikkusele kuulutati sõprussidemed välja 1962. aasta detsembris Carl Robert Jakobsoni tänav 18 asunud Ugala teatri saalis peetud Nõukogude Liidu ja Soome sõpruskuu aktusel. Sõpruskuu oli sel ajal igaaastane üritus, mis algas siinsete oktoobripühadega 6. novembril ja lõppes Soome Vabariigi iseseisvuspäevaga 6. detsembril. Seekordse sõpruskuu puhul tulid Viljandisse kõrgetasemeline soomlaste delegatsioon ja kunstnike rühm. Delegatsiooni koosseisus oli ka sõpruslinn Porvoo linnavolikogu aseesimees Mauri Ensio Virtanen. Seega oli Mauri E. Virtanen esimene Porvoo esindaja Viljandis. Ta jäi suureks Viljandi sõbraks oma elupäevade lõpuni ja käis nelja aastakümne jooksul Viljandis 38 korda.

Niisiis olid sõprussidemed alanud. Neid hakati meil korraldama üleliidulise koondplaani alusel. Iga siinne sõpruslinn pidi panema ettepanekutesse kirja, mida ta soovib kahe aasta jooksul Soome partneriga korraldada. Soome linnad esitasid oma ettepanekud.

Esimesed kaheksa aastat oli peamine töövorm linnade ametlike delegatsioonide vahetamine: ikka nii, et ühel aastal meilt Soome, järgmisel sealt siia. Alguse tegi Porvoo. 1963. aastal tuli sealt Viljandisse linnavolikogu kaheliikmeline delegatsioon, millesse kuulusid koolimees Eero Kurki ja ärimees Karl Korpela. Eero Kurki oli hiljem meie Paalalinna gümnaasiumi sõpruskooliks saanud õppeasutuse direktor.

Meilt kutsuti kolmeliikmeline delegatsioon vastukülaskäigule Runebergi 160. sünniaastapäeva pidustustele 1964. aasta veebruaris. Delegatsiooni juhiks määratud täitevkomitee esimees Andrei Tereštšenko haigestus ja sõita tuli kahel inimesel: need olid ajalehe peatoimetaja Johannes Tetsmann ja linavabriku brigadir Elvi Pajuleht (Siimson). Saime Viljandi esimeste ametlike esindajatena tutvuda sõpruslinnaga ning seni raudse eesriide varjus olnud Soome majandus- ja kultuurieluga. Hiljem jutustasime nähtust oma linnas.

Peale delegatsioonide vahetamise tuli hakata tegema ka muud. Ülevalt poolt soovitati organiseerida õpilaste tööde näitusi, kirjavahetust, raadiosaateid ja muud sellist, mis ei nõua sõpruslinna sõitmist. Need soovitused ei rahuldanud Viljandit ega Porvood: mõlemad soovisid selliseid töövorme, et inimesed saaksid käia sõpruslinnas ja näeksid sealset elu oma silmaga. Meie esimese delegatsiooni ajal oli Porvoo esindajatega põhjalikult juttu meeskooride ja teiste taidluskollektiivide ühistest ettevõtmistest, sportlaste võistlusreisidest, sõpruslinnade päevadest ja paljust muust, millest saaks osa võimalikult rohkem linlasi.

Hakkasime seda kõike edaspidi oma riiklikesse plaanidesse esitama. Viljandis asus tööle Eesti-Soome sõprusühingu osakond, millega liitus koole, asutusi ja ettevõtteid ning majandus- ja kultuuritegelasi, kes soovisid hakata osalema linnade sõprussidemete arendamisel ning leida ka Porvoos koostööpartner. Viljandis algas vilgas soome keele õppimine, sest nüüd oli selleks konkreetne stiimul. Õppimist hakkas korraldama ajalehe kultuuritoimetaja Aime Kivistik.

Kultuurisidemetes saabus murrang 1969. aastal, kui meil õnnestus teisel katsel sõprusühingute liidu plaani lülitada meeskoori Sakala kontserdireis Porvoosse. Meie Sakalast ja sealsest meeskoorist Porvoon Mieslaulajat said sõpruskoorid. Nende laulusuhted on kestnud juba 42 aastat ning võib öelda, et see on olnud Viljandi ja Porvoo koostöövormidest kõige järjekindlam.

Pärast meeskoori hakkasid sõpruslinna pääsema ka teised Viljandi taidluskollektiivid, sealhulgas nukuteater ja segakoor Koit. 1979. aastal lisandus täiskasvanute kollektiividele tollase 5. keskkooli poistekoor. Koolikooride külaskäigud laiendasid sõprussidemete kõlapinda mõlemas linnas.

Järk-järgult algasid ka sportlaste võistlusreisid. Siin tegid 1978. aastal otsa lahti Porvoo noored maadlejad. Nad kohtusid siinsete eakaaslastega Martin Kleini mälestusvõistluste päevil. Edaspidi on saanud sõpruslinnas võistelda veel sõudjad, vibulaskurid, jalgpallurid, kergejõustiklased ja teiste alade sportlased. Asjatundlikult on selle heaks tegutsenud Sulo Manninen ja Kalevi Först Porvoos ning Ilmar Kütt ja Johannes Luksepp Viljandis.

Aastakümnete jooksul on linnade sõprussidemetesse lisandunud aina uusi tahke. Kui uks läänemaailma oli juba avatud, sai üha rohkem viljandlasi käia sõpruslinnas ning tutvuda Soome kultuuri, majanduse ja elukorraldusega laiemalt. Taasiseseisvumise eel ja ajal oli väga tähtis uurida kõrge elatustasemega riigis ettevõtluse arendamise võimalusi ning saada sealt innustust. 50 aastast piisab, hindamaks, et kahe linna sõprussidemed on toonud kasu nii Viljandile kui Porvoole.

Üleskutse

• Linnavalitsuse avalike suhete ja turismiamet palub inimesi, kel on fotosid ja ülestähendusi Viljandi ja Porvoo sõprussuhetest, kahe linna inimeste ja kollektiivide kohtumistest ja põnevatest seikadest, anda endast teada linnavalitsuse välissuhete spetsialisti telefonil 435 4731 või e-postiaadressil egle.leisner@viljandi.ee.

• Fotosid, trükiseid ja muud huvitavat materjali või esemeid võib tuua ka raekotta (Linnu tänav 2) avalike suhete ja turismiametisse.

• Kavas on korraldada kahe linna sõprussuhete juubeli tähistamiseks näitus ja meenutusteõhtu.