1956. aastal lõpetati Lanzi tootmine ja samas tehases hakati monteerima John Deare´i traktoreid. Kuumpeamootoriga traktorid olid eriti hinnatud seetõttu, et neis sai kasutada kõikvõimalikke kättesaadavaid raskeid kütuseid (vana läbitöötanud õli, masuut, põlevkiviõli).

Teiseks olid nad äärmiselt lihtsa ehitusega ja seetõttu vastupidavad. Sillaotsa Talumuuseumisse jõudis traktor juba muuseumi asutaja Aleksei Parnabasi eluajal, 1985. aastal. Märjamaa raudteejaama taga aastaid seisnud masin kingiti Vello Siimarile veebruaris 1974. Vellol tema käivitamine ebaõnnestus ja traktor seisis põlluveerel 12 aastat.

Jahutussüsteemi ununenud vesi jättis mootorile omad jäljed. Sillaotsa Aadu palve peale traktor muuseumile anda, Vello seda ka tegi. Seega võib Vello Siimarit Velise-Nõlva külast nimetada sõna otseses mõttes Sillaotsa Talumuuseumi suurannetajaks.

Muuseumis olevale varale annab palju väärtust, kui teame esemete päritolu ja lugusid tema kohta. Nii ka selle traktoriga. Ajalugu oli teada vaid alates aastast 1973, arvatavasti siis toodi masin Märjamaale. Inimene, kes traktori Vello Siimarile kinkis, ei kõnni juba ammu enam maiseid radu. Tänu õnnelikule juhusele leidis Eero Kotli Riigiarhiivi Rakvere osakonnast vastuvõtuakti, millest loeme, et sama tehasenumbriga traktor anti 13. aprillil 1945 ENSV RKN Riigimõisate peavalitsuse Hõreda riigimõisale. Kapitaalremonditud traktori üleandmine toimus Autotraktoriremonditehases Nr. 1, Tallinnas, Kadaka tee 6 (hilisem Tallinna Ekskavaatoritehas). Seega on masina täielik ajalugu seni lünklik. Teada on, et selliseid raskeõli eelsoojendiga traktoreid toodeti eritellimusena Eesti jaoks. Sellega langeb ära võimalus, nagu sattunuks traktor siia II maailmasõja käigus.

Eelsoojendi vajaduse tingis siin kasutada olev Kiviõlis toodetud põlevkiviõli. Eero Kotli tundis AS Kaarma KT töömehi, teadaolevalt ainsaid Eestis, kellel on kogemust kuumpeatraktorite restaureerimisel. Tema soovitusel võtsin ühendust ASi juhataja Jüri Vilimaaga. Töömeeste kohal käies sai koostatud ligikaudne eelarve, lisaks veel Saksamaalt tellitavad varuosad.

Prognoositud eelarve suurusjärk oli ligilähedane Märjamaa vallale kuuluva munitsipaalmuuseumi poole aasta eelarvega. Seega oli vallapoolne toetus mõeldamatu. Hakkasin sõitma ja kohtuma oma ja vähegi tuttavate naabervaldade ettevõtjatega. Kokku jõudsin kohtuda 47 ettevõtjaga. Üllatavalt toetavalt suhtuti sellesse ettevõtmisse. Nendest 44 olid valmis toetama. Tegelikkult kasutasin ainult 28 ettevõtja ja eraisiku abi. Mitmed ettevõtjad pakkusid praktilist abi, tasuta transporditeenust, suurtele detailidele haavelpuhastust, värvimist. Maikuu alguses 2015 jõudis restaureeritud Lanz Bulldog HR7 D8500 aastast 1939 Vigala tehnika- ja teeninduskooli automaalrite eriala õpilaste käe alla puhastamiseks ja viimase lihvi andmiseks. Värv tuli võimalikult originaalilähedane vastavalt väljalaskeaastale (tagasilla käisele jäi näha 76 aasta tagune
värviproov). Kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, miks vallavalitsusele alluva muuseumi museaali restaureerimise ei osale rahalises mõttes vald, siis vastan. Hetkel on muuseumis tunduvalt olulisemaid kohti, kuhu investeerida (sajaaastase talutare kapitaalremont, projekteeritud häärber, amortiseerunud veovahendite kuuri asendamine omaehitatud traktorite varjualusega, teetsooni jääva aida ümberpaigutamine  territooriumil, päästeameti poolt nõutav tuletõrje veehoidla jne).

Siiani on kõik laabunud plaanikohaselt: Lanz Bulldog restaureerituna ja värske värvi all Sillaotsale tagasi toodud. Ainus probleem on, et hetkel puudub ruum, mille katuse alla traktor paigutada (riistakuuris täitus traktorist vabanenud koht juba järgmisel päeval). Traktorite varjualuse eskiisprojekt ja ehituslik eelarve on valmis. Selle kulud said kaetud 2012. aasta juulis toimunud Masinapäeva tuludest. Nüüd jääb leida rahastaja ja sellisel juhul on juba vallal omaosaluse moraalne kohustus.