Sporditöö koordinaator Tiia Tamm
Olen olnud Viimsis sporditööl juunikuust 1982 kuni tänaseni - varsti saab 29 aastat. Vedamise raske töö olen aga ikka usaldanud jõulisematele - kaugetel-kaunitel S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi aastatel oli spordiosakonna juhatajaks Raivo Sikemäe, siis Ants Savest. Praegu on Viimsi Vallavalitsuses minu otseseks juhiks kultuuri- ja spordiosakonna juhataja Ott Kask. Kõik tublid mehed.
Viimsisse tulin ma aga tööle aastal 1969, pärast Tallinna 42. Keskkooli lõpetamist. Tollases Kirovi kalurikolhoosis sai alguses tehtud mitmeid nüüdseks juba unustussevajunud töid: Lehmakese kommide pakkimist, kalakonservide täitmist, suveniirmütside õmblemist ja konservikarpide stantsimist. Vaba aeg oli sisustatud naisansamblis laulmise ja spordiga. Kalurikolhooside spartakiaadidel sai võisteldud kergejõustikus ja suusatamises. Edasiarenemise vajadus viis õppima Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna kaugõppesse, mille lõpetasin 1978. aastal. Siis oli juba peres kasvamas tütar ja varsti sündis ka poeg. Samal, 1979. aastal sai minust ka päriselt Haabneeme elanik.
1982. aastal kutsuti mind tööle kolhoosi spordiosakonda, esialgu spordimetoodiku dekreediasendajana. Hiljem olin ametis kaugemate osakondade metoodikuna: Laulasmaal, Kakumäel, Neemes, Kolgas, Viinistul, Omedul ja Pranglil. Just Prangli spordipäevadelt ligi 29 aastat tagasi sain ma omad esimesed tuleristsed ja sinna on mul asja igal aastal augustikuus veel praegugi.
Kindlasti on olnud selle aja jooksul palju värvikaid hetki - ehk meenutad mõnda?
Värvikat on olnud muidugi palju, kõik noorusaja mälestused ju tunduvad tagantjärele värvikad. Kalurikolhooside spartakiaadid, eriti saartel, on olnud meeldejäävad ja samuti on alati toredad Prangli spordipäevad. Meenub, et ühelt spordipäevalt, see oli Laulasmaal, sai koos oma tollase hea ametikaaslase Liina Raudlaga otse Balti ketti mindud. Tumedama tooniga mälestustest kerkib esile üks Harjumaaülene võistlus, kui mälu alt ei vea, võis see olla Maakaitsepäeva aastajooks, mis seekord Viimsis peeti. Kogu üritus oli minutipealt paika pandud ja väärikad auhinnad ootasid jagamist. Kui siis poole ürituse pealt hakkas vihma kallama, jäi võistluspäev lõpetamata ja nii läksidki kõik sponsorite poolt auhindadeks väljapandud kallid vorstid-singid päris otse öelduna vett vedama.
Keda Viimsiga sportlastest meenutad erilise tundega?
Varasematest aegadest esile tuues olen tänulik omaaegsele teenekale orienteerujale Liina Raudlale, kes mind sellesse ametisse soovitas. Suure tänuga meenutan ka Anu Karavajevat, kes omal ajal ise meie võrkpallinaiskonnas mängis ning hiljem tõi ka treenerina Viimsi võrkpallinaiskonna mitmekordselt Eesti meistriks. Igal suvel kogub ta taas oma tublid naised kokku ja läheme valdade vabariiklikele suvemängudele noorematelt medaleid ära võtma. Noorematest viimsilastest pean väga lugu Ain Pinnonenist, kes peaaegu kogu energia on pühendanud Viimsi ühe pikemate juurtega spordiala käsipalli edendamisele, olles ise ka kooli spordikompleksi juhataja ja seda kõike suure pere isana. Lisaks on tema hoole all ka Eesti noorte ja täiskasvanute koondise mängijad. Mainimata ei saa jätta ka Eha Rünnet, kes on Viimsiga seotud kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja treeneriameti tõttu, aga alati on valmis Viimsi eest kuuli ja kettaga tavapärast tublit tulemust tegema. Päris palju on Viimsis sellise sisemise kirega spordiinimesi, keda kõiki ei jõua üles lugeda, aga kellele otsa vaadates tõusevad suunurgad kohe vähemalt 45 kraadi kõrgemale.
Kas mäletad mõnda edukat sportlast juba lapsena, nii et said tema arengule pikema aja jooksul kaasa elada?
Viimsi kunagise laste spordikooli kaotamisega katkes paljudel noortel sportlastee ja uus hingamine hakkas peale pikki aastaid pisitasa tulema alles klubide tekkimisega. Siiski võib esile tuua Kaijo Kuusingut, kes Jaan Alveri õpilasena jõudis surfama ka olümpiavetele.
Keda Viimsi sporlastest pead läbi aegade parimateks? Kes on Sinu meelest preagu parimad?
Kui silmas pidada neid, kes sünnist saati on olnud viimsilane, siis arvan, et selleks on Kaijo Kuusing. Loomulikult on meil lasterikas vald ja meistreid sirgub aina juurde, ka elama on asunud Viimsisse palju teenekaid ja tiitlitega pärjatud sportlasi ning treenereid. Praegu võib nimetada noorema põlvkonna parimateks tennisist Anett Kontaveiti, Rein Ottosoni Purjespordikooli kasvandikke Karl-Martin Rammot, Kätlin Tammistet ja Georg Haudi, käsipalluritest kindlasti Mikk Pinnoneni ja karatekat Li Iltshenkot. Jätan selle loetelu lukku panemata, kindlasti kuuleme meie tublidest noortest veel.
Muutuste tuultes on muutunud ka spordi tähendus ja tähtsus, aga kindlasti on ka midagi jäävat. Milline võiks see olla tänasel päeval?
Spordi tähendus ja tähtsus minu meelest ei muutu, puhugu see tuul siis ükskõik kust kaarest. Ikka jääb tähtsaks, et nii inimese vaim kui ka füüsis oleksid harmooniliselt tasakaalus. Loomulikult on rasketel aegadel vaja rohkem pingutada, et seatud eesmärk liiga ähmaseks ei muutuks, aga langusele järgneb ikka tõus.
Millised on praegu Viimsi spordielu prioriteedid?
Viimsi on oma spordirajatiste rohkuselt küllaltki heal järjel, aga järg võib ka käest minna, sest spordi- ja liikumishuvilisi elanikke tuleb ju kogu aeg juurde. Eesmärk ongi tagada kõikidele soovijatele vajalikud spordirajatised ja kergliiklusteed just kodu lähedal.
Siit jätkates tuleb küsida ka, millised on valupunktid, millest on kõige enam puudu?
Puudus on loomulikult korralikust staadionist, seda kõigepealt suurele Viimsi Koolile mõeldes. Kergejõustikualad on meil kiduraks jäänud, sest ala arendamiseks puuduvad tingimused. Samuti igatsevad korralikku täismõõdus jalgpalliväljakut meie Martin Reimi Jalgpallikooli poisid ning teisedki juba meheikka jõudnud jalgpallurid, sest kaua sa ikka teistel külas käid, et täismõõdus väljakul võistelda. Väiksematest saalidest on puudus, kus saaks judokad või lauatennisistid oma oskusi lihvida. Paari aasta jooksul saavad ühendatud ka meie seni poolikud kergliiklusteed, sellest tunnevad rõõmu kindlasti ka meie lähinaabrid, omadest rääkimata.
Läheme ka veidi isiklikumaks. Kas oled ka ise olnud aktiivne sportlane, milliste aladega oled tegelenud?
Säravate tulemusteni kahjuks ma omal ajal ei jõudnud. Tegelesin 6. eluaastast peale Kadrioru Spordikoolis iluuisutamisega, kõrvalt sai vahepeal käidud ka sealsamas tennisetrennis. Siis, läbi iluvõimlemise jäin pikemalt pidama riistvõimlemise juurde. Sellele alale pani punkti keskkooli lõpp. Nii et eelistasin ikka muusika saatel pöida sirutada. Pärastpoole sai sporti tehtud rohkem harrastaja tasemel.
Millega praegu kõige meelsamini oma vaba aega täidad?
Ikka oma perega - mul on kolm lapselast, kes sooviksid vanaema võib-olla ka tihedamini näha. Soov on vastastikune. Vabadel nädalavahetuse päevadel sõidan Tuhala nõiakaevu taha maale ja torkan sõrmed mulda.
