Sügisesest... Madisepäevast, ajaloost, Porkuni lahingust ja kirjandusest


luup, osting
Pilt on illustreerivScanpix

Madisepäev ei ole Eesti rahvale hea päev olnud, kas võidavad sakslased või venelased- kaotajaks on jäänud ikka eestlased.

Madisepäeva lahing (ka Pala või Paala lahing ehk Pa(a)la jõe lahing) peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Madisepäeval, 21. septembril 1217. aastal Sakalas, Viljandist umbes 10-12 kilomeetri kaugusel), oletatavasti Vanamõisa küla väljal eestlaste ja Saksa ristisõdijate vahel. Eesti poolt tabas raske kaotus - langenuid oli 1400; mitme teise Sakala vanema hulgas langes ka väe üldjuht Lembitu.Muistse vabadusvõitluse suurim lahing lõppes eestlaste kaotusega.Ka 67 aastat tagasi ennustas kuiv ja päikeseline sügisene Madisepäev sooja ja vihmavaest sügist. Vanarahva kalendris on sel päeval tuletegemine keelatud.Oli 1944. aasta. Sõda oli jõudnud taaskord Eesti piiridele ja Eesti pinnale. Madisepäeval, 21. septembril jõudsid lahingud ka meie valla maadele. Porkuni ja Sauvälja külade vahel said kohtumislahingus kokku Narva poolt taanduvate Saksa üksuste umbes 1500-meheline kolonn, mis koosnes peamiselt 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi (kapten Hando Ruus) ja Eesti piirikaitse rügementide (juhid Juhan Vermet ja major Valter Pedak) võitlejaist ja Punaarmee 8. Laskurkorpuse 249. Eesti laskurdiviis (polkovnik A. Feldman). Sinimägedest taandunud 20. Eesti diviisi ülesandeks oli luua endale taandumistee läände. Punaarmee 249. laskurdiviis aga valmistus pealetungiks Tallinnale. Ei hoolinud keegi siis vanarahva tarkusest: tuld anti sel päeval kõvasti. Järgnenud lahingus langes vaid mõne tunni jooksul umbes 400-500 meest, ligi 700 võeti vangi. Poeg võitles isa ja vend venna vastu. Porkuni lahing oli sõja suurim võõrvägedes teenivate eestlaste omavaheline võitlus.1965. aasta kevadel paigaldati Tamsalu-Väike-Maarja tee äärde künkanõlvale kivirahn, millele asetati tahvel tekstiga: „Lahinguga siinsetel põldudel ja metsades 21. IX 1944.a. murdis Nõukogude armee 8. Laskurkorpuse 249. diviis Saksa fašistlike väeosade tõsise vastupanu Eesti mandril." Loksakülas asub Porkuni lahingus langenud Eesti laskurkorpuse sõjameeste vennaskalmistu. Nende mälestusmärkidega on minu eakaaslased hästi tuttavad. Need objektid olid keskkooli viimaste klasside korrastada- siit sai ühiskondlikult kasuliku töö tunde. Nende mälestusmärkide juurde korraldati ülekoolilisi matku. „Valel" poolel langenutest teadsime me ka. Pereringis räägiti toimunust ausalt ja nii tekitas alati väikest kõhedust Sauvälja matmiskohast möödumine. Matmispaik oli täiesti vana tee kõrval. Kevadeti nägime tihti vanamemme seal rehitsemas ja küünalt süütamas.

Seotud lood:

Möödus mitukümmend aastat ja nüüd on ka sellel Eesti emal Tiit Kaljundi poolt kujundatud uhke memoriaal Vistlas kuhu oma pojale lilli tuua- aga pole enam ema...Nii selle aja ja looga on. Juba aastaid korraldame me Porkuni lahingu mälestusteenistusi nii Loksa vennashaual kui Vistla hukkunud sõjameeste memoriaalil. Nii ka sel aastal. Leppimatus kahe vaenupoole vahel on taandumas. Loksa vennashaual laulab aastaid ansambel, mille koosseisus on nii saksa kui vene poolel võidelnuid. Vistla monumendi

jalamile asetavad pärgi ka laskurkorpuse mehed. Tänased sõjaväelased Kirde Kaitseringkonnast on auvalves mõlemal kalmistul. Uhke oli 22. septembri ajalehest lugeda, et Eesti kaitseminister kiitis meie Porkuni lahingu mälestusmärkide väga head korrasolekut. Tühja siis neist „põmmpeadest" kel oma jõudu mujal kui kalmistul näidata ei oska. Küll saavad nemadki suureks ja hakkavad ükskord peaga mõtlema.Igatahes oleks ka nende jõujuurikate mõtlemisprotsessi kiirendanud 21. septembri pärastlõunal Tamsalu kultuurimajas Eesti Draamateatri näitlejate poolt etteloetud Tiit Aleksejevi raamat „LEEGIONÄRID". See on näidend 1944. aasta meestest. See on lugu iseendaks jäämisest, mäletamisest, aga ka leppimisest. Üks sõjast puutumata jäänud vana mees „SUUR-EINAR mõtleb viimases stseenis enda elust ja Porkuni lahingus hukkunud vanemast vennast Andreist: „... noor mees, kogu elu jäi tal elamata... et mida ta kõike oleks võinud korda saata... no ma ei tea... muidugi olen ma temast kauem elanud, aga kas see on mõni asi, millega kiidelda... kilpkonn elab saja aastaseks... ja krokodill saja viiekümneseks... kas neid peab siis kuidagi kadestama või?... Ja kui ma nüüd omaenda elu peale tagasi mõtlen... Mida mina siis nii erilist korda olen saatnud?... naisega oleme võõraks jäänud... poegadega samuti... neist ei saa ma üldse aru... Ja teinekord tundub mulle, et see, mis mu elus üldse olemas oli... mis seniajani kestab... oligi mu vend... Ja mida vanemaks ma saan... seda lähedasemaks ta mulle muutub... ei lähe päevagi mööda, mil ma tema peale ei mõtleks... Et kuidas ta seal küll oli... ja mida ta tundis... kui ta üldse midagi tundis... Ja teinekord ma mõtlen, et kuidas ma ise tema asemel... (Paus.) Einoh, nemad olid ikka kõvad poisid... mina oleksin kindla peale vedelaks löönud... (Paus.)..... „Mõelge nüüd kalmistuvandaalid natuke asja üle järele- mida teil on kunagi meenutada? Kui palju haiget võib üks teie selline mõtlematu tegu teha sõja ajal hukkunud ja Vistlasse maetud Eesti meeste peredele ja sõpradele, meile kõigile.Tuleme tagasi näidendi „LEEGIONÄRID juurde. Enne etendust anti kultuurimajas Tiit Aleksejevile selle raamatu eest Viroli ja Ivoli esindajate poolt üle Virumaa kirjandusauhind.

„Leegionärid" on saanud ka kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2010.aastal ilmunud raamatute auhinna draama kategoorias.Tiit Aleksejev on kirjutanud veel kaks romaani: spioonilugu «Valge kuningriik» (2006) ja ajalooline, seikluslik,

ristisõdadest inspireeritud «Palveränd» (2008). Tiit Aleksejev on üks paremini Euroopa konteksti sobituv Eesti kirjanik. Tema „Palveränd sai 2010.aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna. „Palverännule" on peagi oodata ka 2. osa. Tiit Aleksejevi raamatuid soovitan ajalugu, seikluslikkust ja head eesti keelt hindavale lugejale.Sellised olid minu mõtted ja tunded pärast Porkuni lahingu mälestusteenistust ja „Leegionäride" ettelugemist.Siiras lugupidamine mälestusteenistusel osalenutele. Tänu kõigile, kes häid ideid andsid, nõu ja jõuga kaasa aitasid.

Tiia Uudeberg Tamsalu kultuurimajast.

Pärjad: ja kimbud Vistla memoriaalil:
Eesti 20. diviisi ühendus -vanemleitnant Põder, leitnant Agu
Eesti Vabadusvõitlejate Liit- Lembit Kurs ja Gunnar Vompas
Lääne- Virumaa Endiste Poliitvangide Ühing- Ruuben Lambur
Tööpataljonlaste Ühing -August Kondoja ja Karl-Eduard Rohtaas
Memento Rakvere Ühing- Heldi Teppan ja Aino Kiiver
Eesti Leegionäride Veteranide Virumaa Klubi- Ervin Piirsalu, Heldor Esberg
Ida-Viru Vabadusvõitlejate Ühendus
Relvavennad..
Tamsalu vallavalitsus
Väike-Maarja vallavalitsus

Näidendi "Leegionärid" kandsid ette:
Lavastaja Margus Kasterpalu remarkide ja episoodiliste tegelaste esitajana, näitlejad Tiit Sukk, Lauri Lagle, Kristo Viiding, Ester Pajusoo ja Guido Kangur.