Surjus avati Ilmi Kolla nimeline pink

 (3)
Surjus avati Ilmi Kolla nimeline pink
Erakogu

Täna südapäeval avatai Surju Põhikooli esises pargis pidulikult luuletaja Ilmi Kolla nimeline pink. Ühtlasi tähistab Surju Põhikool pingi avamisega käesoleva kooliaasta lõppu.

Luuletajale pühendatud pingi rajamise idee saadi nimeliste pinkide populaarsusest ning Surju Põhikoolis traditsiooniks kujunenud Ilmi Kolla nimelise luulevõistluse omavahelisest ühendamisest. Pingi avamisega meenutatakse Surjust pärit varalahkunud luuletaja Ilmi Kollat ning väärtustatakse tema loomingut, et see ka tänaste põlvkondadeni jõuaks.

Pidulikul pingi avamisel kanti ette ka Ilmi Kolla luulet.

Surju Põhikooli direktor Heidi Kodasma pingi avamisel. Erakogu

Ilmi Kolla sündis Pärnus, kuid aastal 1944 kolis perekond Surju, kus ta lõpetas 7-klassilise kooli. Aastal 1948 asus õppima Pärnu 2. Keskkooli, kuid haigestus samal aastal tuberkuloosi, oli ravil ja püüdis jätkata kooliskäimist. Kevadel ja suvel 1952 töötas ajalehe Säde toimetuses kirjandusliku kaastöölisena. Aastal 1953 oli ta müüjaõpilane Pärnus. Vahepeal taganenud haigus süvenes ja Ilmi Kolla suri pärast operatsiooni Kivimäe haiglas. Ta maeti Surju kalmistule.

Ilmi Kolla “Nukrad hetked”

Nüüd värvib taevast eha purpurkuma,
ma vaatlen aknast seda loojangut.
Aed hakkab ümberringi hämarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt.

Seal vastu valgust tühjad oksavõred,
nüüd läigib uibu ehapaiste käes.
Ja taevas hõõgub, palavikus põleb,
ta sülle sureb sügisene päev.

Ma olen ise nagu õhtukuma,
veel tuksub minus iga verepiisk,
veel elan ma, kuid pole teada, kunas
mind hämar vaikus enesega viib.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial,
mis sest, et igal koidul ärkab päev.
Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,
võib-olla mina teda siis ei äe.

Ja ainult minu unistuste udu
veel lehvib bebde õunapuude all,
kui kevadöö on hämaruse kudund
ja leebe taevas kumab üleval.

Ma oma laulud jätan siiski siia,
neist mesilased sumisegu puul.
Neid mööda kõrget kevadlaotust viia
lõolauluga võib lõunakaare tuul.

Oh, siiski kahju mul on sinust, kevad,
kui ma sind enam kunagi ei näe!
Sa tuled ikka siia sädelema,
sa oled möödapääsmatu kui päev.

Mul pole jumalat, kuid harda palve,
suur Loodus, sinu altarile tee.
Mul anna päevi selleks üheks talveks,
mul anna jõudu kevadeni veel.

Veel tahaks näha, kuidas õitseb sirel,
kuis salus ööbikud on ärevil,
mu igatsused, minu kuumad kired
siis saaksid luuleks valgel paberil.

Veel tahan joosta kohavasse randa,
on kerge kevadine jala-ast.
Ja siis mind armsam käte peal võib kanda
nii õrnalt, hellalt nagu väikest last.

Ah, armsam! Armastanud väga palju
mu süda on sel lühikesel teel!
Kuid praegugi ta hõõgub, tuksub valjult,
ta anub, nõuab elult veel ja veel.

Ma ütlen laulus — ma ei taha surra,
mu laul on parem minust, tema jääb.
Kuid minu soovid tõelisust ei murra,
ma olen jõuetu ta tahte käes.

Näe praegu metsa taha päike suri,
mis aitaks hüüe: “Ära mine veel!”
Mu süda leegib täna nagu uri,
võib-olla homme aga tuhk on leel.

Erakogu