Süüdi saab olla koera omanik, mitte koer
Üks on aga selge - asi ei ole mitte lemmikloomas, vaid siiski tema peremehes. Kahjuks on nii mõnelgi juhul probleemide ilmnemisel tegelikuks põhjuseks inimestevahelised konfliktid, mitte loomade tegemised.
„Kõik on korras" tüüpi vallakodanik
Koeri armastav inimene. Võtab endale ühe või mitu koera. Krundi suurus 1500 m2, aed on ümber, koertele oma varjualune või eraldi aedik ehitatud.
Kõik on korras ja ühegi seaduse vastu nagu eksitud pole. Siis aga algavad probleemid, sest koerad jooksevad haukudes ja lõrisedes aiaäärt mööda kaasa iga möödujaga, olgu selleks siis naaber või paikkonna juhukülaline.
Vaesest postiljonist pole mõtet rääkidagi. Tema peab seda lõrinat päevast päeva taluma ja ajalehtede kasti panemiseks akrobaatilisi harjutusi tegema.
Naabrid, et mitte riskida tülli minemisega, kannatavad vapralt päevast päeva võõraste lemmikloomade klähvimist, haukumist, urisemist ja ulgumist.
Suvel on olukord veelgi halvem. Siis tahaksid kõik magada lahtise aknaga, aga ka lemmikloomad viibivad rohkem õues. Valikuid ei ole - aken tuleb kinni jätta.
Avalikus kohas olgu rihm kaelas
Kortermajas pole asi sugugi parem. Vallal puuduvad andmed, kas ja kuidas on korteriühistute põhikirjas loomapidamine lubatud/reguleeritud.
Nagu eramaja koergi, ei või ka kortermaja koer viibida avalikul territooriumil ilma rihmata.
Arusaamatuks jääb vallakodaniku kaebus, et tema lahtiselt ringi liikuv kass olevat saanud pureda naabri lahtiselt ringi liikuvalt koeralt. Probleemi poleks, kui mõlemad järgiksid eeskirju ja oma loomad kinni hoiaksid. Kui keegi nüüd karistust nõuab, siis tuleb ju mõlemaid karistada. Sügava lume ja kõva pakasega aga ei viitsita lemmikuga kaugele kõndida.
Nii ongi enamus inimeste jaoks lumest lahti lükatud radadest kollast värvi ja koerajunne täis tipitud. Liiga vähesed lemmiklooma omanikud koristavad oma looma järelt.
Lemmiklooma omanikuks saab olla täiskasvanud teo- ja vastutusvõimeline inimene. Miks sellisel juhul peab vallavalitsus pidevalt kodanikke korrale kutsuma?
