Suur on vaimuvalgus Kaarma kiriklas ehk Muljeid Kaarma Kamberteatri etenduselt
Kuidagi puhas ja värskendav, mis sellest, et ajaloohõnguline.
Veidi üle kolmveerand tunni pikkune etendus viis meid Kaarmalt pärit Eesti suurmeeste aega. 19. sajandi lõpu noorusaega ja hilisemasse aega. Piltidesse, nagu pealkirigi ütleb. Kaarma koguduse köstri Mihkel Kallase (Hannes Nelis) ja tema kaasa Wilhelmine (Rita Nimik) kodu oli “kultuurilembene, haridusepüüdlik, kirjandust, muusikat, ilu armastav...”, ütleb kavaleht ja seda oli tunda ka selles ruumis ja ajas. Kodusoojus ja hoolivus teineteisest oli kahtlemata üks läbivaid toone etenduses.
Huvitav oli aga, et kogu see soojus ja hoolivus aegade tagusest elust oli justkui kandunud ka näitlejatesse. Nende mäng oli puhas, teineteisele ja justkui väikese aukartusega oma tegelaskujusse.
Noorusaja heldemad hetked tõid publiku ette Joosep Aru Oskarina ja Tanel Ting vend Rudolfina. Selge kaunikõlaline emakeel mõjus nende suust väga ehedana ja tekkis soov, et nii räägiksidki inimesed meie seas. Noored näitlejad tajusid hästi oma tegelaskujude rõhuasetusi ehk seda, mis oli vendadele Kallastele oluline. Seda oli hea vaadata.
Armsa pildi tõi vaatajatele Aili Salongi Aino, kes luges ette kirja, mille oli talle Oskar saatnud. Liigutav mõte kirja lõpus liigutas ka näitlejannat ennast.
Mihkli ja Wilhelmine mängus aga mõjus kõige rohkem vaikus. Mihkli toetav käepatsutus poja õlale, Wilhelmine pilk aknal, kas ehk pole keegi koju tulemas. Hannes Nelise Oskarist jäi aga mulje, et kõikide oma tegemiste juures pidas ta ikka olulisimaks oma abikaasat Ainot. Ta oli õnnelik.
Jääb üle rääkida veel lavastajast ning loo kokkuseadjast – Tiiu Villsaarest. Sellise materjali lihtsaks (elu)looks säetuna publiku ette toomine on meie jaoks puhas õnn. Kõik oli paigas, ei midagi puudu, ei midagi üleliigset. Ja kui juba minu kõrval istunud 90-aastase pealtvaataja huulilt tuli etenduse lõppedes kiitus, et “oli tõesti kena”, siis kahtlemata oligi.
