Edasi viis teekond meid Liivile, vahepeatusega Sordil, kus jõime tassi kohvi, vaatasime fotosid. Liivil meenutas pr. Margarethe oma lapsepõlve suvesid. Peale isa õnnetut surma 1933 Haapsalu Peterburi hotellis, veetis perekond suved Liivil vanavanemate juures. Vanaema pärines von Rennenkampffide suguvõsast, oli olnud väga range ja kõik pidid teda austama.

Lastel oli lapsehoidja. Lihtrahva lastega oli suhtlemine keelatud, kuid lapsed leidsid selleks võimalusi küll lehmalaudas või mõisa ümbruses. Mõned seiklused olid lausa peadpööritavad. Väga elavalt jutustas proua kodukorrast, mänguasjadest, vanaisa töökabinetist, talveaiast, tädi Harriethi aiast ja töökusest, seal oli igal lapsel ka oma peenar. Muuseas oli Harrieth väga armastatud teenijate ja lihtrahva hulgas, tema hauale on rahvas pannud mälestuskivi, millel on nimi rahvapärane, mitte õigekirja järgi.

Polnud minagi peale jaanipäeva Liivi keskusse saanud. Kartsin küll, et midagi ilusat meid ees ei oota. Alustades meiereist, allee äärest ja endisest kontorihoonest, mille tagumine sein on vana mõisa sein ja millest pidi saama liivilaste huvikeskus. Nüüd kasvab rohi ja võsa lausa uksest ja aknast sisse, park on hooldamata, parunikivi ümbrus niitmata.

Kahju, et Liivi inimesed on unustanud Lennart Meri üleskutse: „Minu kodu on Eestimaa". Inimestel on siin kodud, aga nad ei tunneta siin esivanemate kultuuriväärtusi, ei hooli ümbrusest. Kui Liivi parun poleks toetanud raamatukogu loomist Liivile ja kinkinud raamatukappe, poleks Liivi raamatukogu kuulutatud 1925 avalikuks raamatukoguks! Mõeldes tagasi eelmisele sajandile, kus tehti palju ühiskondlikult kasulikku tööd vabast ajast ja tasuta, elaksime me praegu rusuhunnikutel ja praht uputaks Eestimaa.

Meil poleks midagi esivanematelt ja ajaloolist. Ei saa ju kakelda oma pesunööri aluse maa hoolduse pärast!

Järgmiseks võtsime ette sõidu üle Ohtla, Suure-Lähtru, Ähmja-Ehmja, Maalse, Kirimäe Haapsallu. Haapsalus vaatasime korrastatud linnust, promenaadi, proua lapsepõlvemaid, kooli, raudteejaama, Ungru lossi varemeid. Külalised olid meeldivalt üllatunud kuurortlinna ilust. Kuid ei saa olla ilus ilma tõrvatilgata meepotis ja selle päeva lõpp oli ebameeldiv.

Minnes vanale kalmistule von Ungern- Sternbergide matmispaigale olid just selles piirdeaias valged marmorristid aluskividelt mahamurtud ja tükkideks lõhutud. „Lääne Elus" oli selle kohta teade, ilma nimeta. Tõeline vandalism!

Keegi ei rääkinud, oli pikem vaikus. Mulle meenus vandalism Kullamaa kalmistul, kui ma seisin esivanemate hauaplatsil ja aru ei saanud, mis on teisiti. Lõpuks taipasin, risti ei ole. Väga ebameeldiv tunne!

Õhtupäikeses läks sõit külalistel Pärnusse, minul Liivile.