Kui Läti ja Leedu sarnanevad paljuski Eestile, siis Poola on juba palju huvitavam. Algasid kiirteed, euroopalikud ristmikud – meie Mäo ülesõit tundub teiste Euroopa omadega täiesti võrreldav – ja muidugi ristid. Poolas on tee ääred igasuguseid ehitud ja ehtimata ristikesi täis. Silma hakkasid ka väga korralikud ja lilli täis kalmistud. Päeva lõpu poole hakkasid bussiaknast paistma ka esimesed mäed. Mäletan, kui vaimustunud ma olin: siis ma veel ei teadnud, et Poola mäed on Alpide ja Apenniinide kõrval ikka väga väiksed. Niisiis, pildistasin neid mägesid suure vaimustusega nii palju kui sain. Poola on oluliselt suurem kui Balti riigid, nii et selle läbimiseks läks peaaegu kaks päeva. Meie esimene ööbimiskoht oligi ühes Poola hotellis.

Järgmine päev algas väga vara ja Poolat jätkus terveks päevaks. Bussisõit kulges vaheldumisi aknast aina kõrgemaks muutuvaid mägesid pildistades, raamatut lugedes, reisikaaslastega juttu rääkides ja lahustuvat kohvi juues.

Ja siis lõpuks jõudsime Tšehhisse. See maa jättis mulle kohe alguses väga positiivse mulje. Maastik oli juba hoopis teistsugune, paistis ere päike. Siis hakkas ka meie giid huvitavamaid asju rääkima: üllatusena sain teada, et Tšehhis pole ühtegi looduslikku järve. Bussisõit jätkus, meelelahutuseks näidati meile „Musta ja Valget koera“.  Ööbisime ühes suvilarajoonis ridaelamutes. Sel õhtul panime oma väikse seltskonnaga aluse õhtusele traditsioonile: mängisime baaris kaarte ja vaatasime jalgpalli.

Järgmisel hommikul jõudsime Austriasse. Sõitsime Viini ja tutvusime linnaga. Austria pealinn on tõesti imeilus. Seal on lõpmatult palju parke, kujukesi, Mozarti, Beethoveni, Straussi ja teiste kuulsate klassikute teemaliste kulinatega täidetud suveniiriputkakesi. Veel enam, iga natukese aja tagant jalutas mulle vastu mõni Mozartiks või Beethoveniks maskeerunud inimene. Lõpuks hakkas veidi isegi häirima, et kuulsate muusikute arvelt nii palju teenitakse. Ekskursiooni lõpetuseks sõime emaga ühes tänavakohvikus väga ilusaid maitsvaid koogikesi.

Mida lõuna poole me sõitsime, seda kõrgemaks läksid mäed. Jõudsime Alpidesse. Alpide maastik ja lumised mäetipud olid tõesti fantastilised, kuid aina paremaks läks: kui  ületasime Itaalia piiri (lõpuks!) ja algasid Apenniinid, algasid ka mägikosed, helesinise veega jõed ja pikad tunnelid: kõige pikem neist lausa kümne kilomeetri pikkune! Mäed asendusid hiljem viinamarja- ja humalaistanduste, päevalillepõldude, küpresside ja juba koristatud viljapõldudega.  Vaatasime bussiakendest välja ja ahhetasime ning loomulikult pildistasime. Jõudsime oma ööbimiskohta – kämpingutesse Aadria mere kaldal. Seal ööbisid palju eri rahvustest inimesed, nii et sain sõlmida uusi tutvusi. Magada oleks olnud peaaegu võimatu, sest Itaalias on öösel umbes sama palav kui päeval. Selle asemel jälgisime jalgpalli, tantsisime kohaliku muusiku laulu saatel ja imetlesime kaugelt paistavaid Veneetsia linna tulesid.

 Järgmisel päeval ootas meid ees iidne Rooma linn. Külastasime sealseid tähtsamaid vaatamisväärsusi, näiteks Kolosseumi ja Foorumit. Kolosseum on nii suur, et seda on raske tervelt fotoaparaadi kaadrissegi saada. Piletijärjekorrad olid igal pool loomulikult tohutud. Aga õnneks polnud kõige jaoks piletit vajagi, sest selgus, et Roomas on iga nurga taga mõni väljak, purskkaev, kuju, kirik või kuulus hoone. Kuulsate muusikute asemel kõndisid seal ringi hoopis gladiaatorid. Väljakud ehk piazzad olid täis tänavakunstnikke ja –muusikuid ja kõiksuguseid suveniire. Kõikjal oli kohutavalt palav ja parim moodus selle leevendamiseks oli süüa jäätist, mida tehakse Itaalias väga hästi. Saadaval on paljusid erinevaid ja huvitavaid maitseid vanillist pistaatsiapähklimaitseliseni, mis kujuneski minu lemmikuks. Külastasime ka Vatikani ja istusime Hispaania treppidel. Trevi purskkaevu äärel istudes ja sinna münte visates soovisin, et saaksin sinna veel kunagi tagasi minna.

Reis jätkus Leonardo da Vinci ja Dante kodulinna Firenzega. Seal jällegi linnaekskursioon, kirikud ja muuseumid. Hiljem käisime Aadria mere rannikul ujumas. Vesi oli väga soe ja harjumatult soolane. Liiv oli täis värvilisi merekarpe, mida ma ka usinalt korjasin.  Õhtupoolikul sõitsime Pisasse ja seal nägin oma silmaga ära Pisa torni. Jah, see tõesti on viltu!

Seejärel sõitsime San Marinosse. San Marino kujutab endast vaid mäge ja selle jalamit, kuid seal on väga palju huvitavat. Ronisime kindlusesse mäe tipus, kust avanes hingemattev vaate ümbrusele. Turiste oli seal vähem kui mujal ja väga meeldisid mulle ka sealsete politseinike kollased mundrid.

Ja siis oligi jäänud vaid Veneetsia. Sõitsime oma ööbimiskohast paadiga Veneetsia sadamasse ja üllatusega avastasin, et Veneetsias polegi autosid. See-eest on seal väga palju kanaleid ja sildu. Linn on kirjeldamatult ilus ja inimesed väga sõbralikud. Jalutasime linnas, sõime magusaid viinamarju ja lõpuks otsustasime gondliga sõitma minna. See osutus väga meeldejäävaks elamuseks. Istusime kuuekesi uhkes gondlis samal ajal kui gondlijuht oskuslikult gondlit läbi kitsaste Veneetsia kanalite juhtis ja meile itaaliakeelseid laule laulis. Meie gondlimees oli väga sõbralik ning jutustas meile elavalt (samuti itaalia keeles) Veneetsia ajaloost, sildadest ja kuulsamatest hoonetest. Näiteks näitas ta meile maja, kus kunagi oli elanud kuulus südametevallutaja Casanova.

Imeline päev Veneetsias selja taga, hakkasime uuesti läbi Itaalia, Austria, nüüd ka Sloveenia, Tšehhi, Poola, Leedu ja Läti kodu poole sõitma. Vaatasin juba harjunud pilguga viimaseid Itaalia päevalillepõlde, Austria tuulegeneraatoreid ja mägesid. Tagasi tulles tundusid Poola mäed loomulikult vähemalt poole väiksemad kui minnes.

Lõpuks andsid tunda ka magamata ööd ja reisiväsimus, nii et lõpuks koju jõuda oli väga hea tunne. Koju jõudes avastasin ka, et kuigi kasutasin ise Itaalias pigem itaalia keelt ja mul oli reisi ajal ümber bussitäis eesti keelt kõnelevaid inimesi, olin ikkagi igatsema hakanud eesti keele kuulmist.

Selline oligi siis minu Itaalias veedetud aeg. Usun, et see reis jääb mulle veel kauaks-kauaks meelde ja loodetavasti mu purkkaevu ääres soovitud soov täitub ning mul õnnestub kunagi jälle Itaaliasse minna.