Sven Allan Sagris: Eesti Vabariik on vaid 11 aastat vanem kui mina

Sellist lauset võib omale lubada Rae valla aukodanik Sven Allan Sagris (83), kelle väljateenitud aunimetuste ja tiitlite rida koosneb väga pikast lausest.

Härra Sven Allan Sagris on Valgetähe ordeni V järgu kavaler, Maakonna teenetemärgi nr. 4 kavaler, Eesti Vabariigi teeneline õpetaja, Harju maakonna endiste koolijuhtide ühenduse esimees, lisaks veel jahimees ja liige sellises väärika nimega organisatsioonis nagu emeriitdirektorite juhatus. Ameteid, mida ta 83-aastase härrana peab, on tal veel. „Juhin 15 aastat Rae hooldekodu hoolekogu, 22 aastat olen olnud Lions-liikumises." Selle kõige kõrvalt kirjutas mees vabaõhulavastuse „Lagedi läbi 7 sajandi", mida ta aitas lavastada ja kus ka ise mängis. Trükist on tulnud mehel 3 raamatut.

Rae Sõnumid palus teenekal härral jutustada, millisena paistab talle 94-aastane Eesti Vabariik ning mis valmistab talle muret ja teeb rõõmu.

„Kui täiesti aus olla, siis saab vaba riik 41- aastaseks, sest ei taha ju keegi tunnistada, et riik oli vaba ka Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal," ütleb Sagris. Tänases Eestis valutab härra südant noorte isamaalise kasvatuse pärast.

Minnes ajas tagasi esimese Eesti Vabariigi aegadesse, siis on Sagrisel hästi meeles, kuidas peale võiduka Vabadussõja lõppu moodustati üldise patriotismi lainel kohe ka mitmeid vabatahtlikke kodumaa-armastust süvendavaid ja kasvatavaid organisatsioone. „Loodi Kaitseliit ja selle juurde koolinoori (8 -17aastaseid) haaravad Noorkotkaste ja Kodutütarde organisatsioonid," räägib härra. "Lisaks toodi sisse rahvusvaheline skautide liikumine.

Olles ise enne II Maailmasõda algkooliõpilane, kuulusin ka Noorkotkaste organisatsiooni."

Pätsi ajal olid noorteorganisatsioonid au sees

President Konstatin Päts püstitas ülesande, et iga korralikult õppiv ja käituv noor peab kuuluma mõnda noorteorganisatsiooni. Skautlus haaras gümnaasiumi osa ja üliõpilased. Kui hiljem - nõukogude võimu perioodil - traditsioonilise üldlaulupeo lõpul lauljad ja rahvas püsti seistes "Mu isamaa on minu arm..." laulsid, siis oli see sõjaeelse isamaalise kasvatuse vili.

Sagris leiab, et ka nõukogude võim taipas suurepäraselt, kui mõjutatavad on kasvueas lapsed. Loodi pioneeri- ja komsomoliorganisatsioonid. Kus on noorsoo-organisatsioonid tänapäeva koolides?

„Uhkusega näidatakse televiisoris, et meil on 3000 kodutütart. Au neile! Kuid 1938. aastal oli 20 000 kodutütart ja 18 000 noorkotkast. Mis on juhtunud? Vastutus on koolidelt veeretatud Kaitseliidu õlgadele", kõneleb Sagris ja lisab oma tähelepaneku, et põhivabandus on, et ei ole juhendajaid.

„Tänapäeva noor kasvab vaimus, et kodumaa on seal, kus liigub rohkem raha. Abikaasa on asendunud elukaaslasega. Kogu maailmast leitud elukaaslased toovad kaasa probleemid laste rahvuse, emakeele ja elukohaga."

Trikoloorid ei lehvi pidupäevadel majade küljes

Härra Sagris meenutab, kuidas nõukogude võimu perioodil toodi vanaisa kapisahtlist vargsi välja sini-must-valge lipp, aga nüüd võib ka vabariigi sünnipäeval näha meie ilusat lippu vaid üksikutel õuedel.

Rae valla aukodanik leiab, et üheks põhjuseks on muidugi ka see, et meie paljukiidetud turumajanduslikus ühiskonnas on ka kodumaa- armastus kaup ja riigilippu ei jõua osta.

„Tänapäeval teevad kõige paremat tööd kodumaa-armastuse kasvatamisel vaid sportlased. On nii tore näha, kuidas rahvusvahelistel spordivõistlustel on toredaid noori, kelle roosad põsed on kaunistatud meie lipuvärvidega ja käes lehvitatakse rahvuslippe.

Olgem siis rõõmsad koos nendega, kellele see kivine ja tuuline maanurk maailmakaardil on armas ja kes ei vaheta meie kõlavat emakeelt inglisekeelsete käibefraaside vastu," räägib Sagris.

Kuidas aga Rae valla aukodanik ise tähistas Vabariigi aastapäeva?

Toimekas härra meenutab vabariigi aastapäeva tähistamist väga lakooniliselt. "Mis erilisi ettevõtmisi saab olla 83-aastasel vanamehel? Valla vastuvõtt, lipp vardasse ja kogu moos." Korra on olnud härra Sagris palutud punasele vaibale kätlema Vabariigi presidendi ja tema prouaga.