Tallinna trollid lagunevad sõna otseses mõttes tükkideks
Põhimõtteliselt pole midagi hullu – lihtsalt väiksed ebamugavused. Tõeliselt muretäratav olukord valitseb aga vanade trollide ümber, milles ma sain veenduda täna hommikul isegi kaks korda järjest.
Kell pool kaheksa hommikul sõitsin trolliga nr. 6 Õismäe poole. Peale selle, et trollis oli peaaegu kannatamatu müra, kõikus see ühelt küljelt teisele nagu väike paat tormise ilmaga. Probleem avastati üsna kiiresti. See oli pikk troll, nn lõõts, ja selles kohas, kus trolli esi- ja tagumine osa ühendatakse, oli põrand pooleldi lahti ja kõikus kõvasti. Vaade tekitas hirmutunde, mõtlesin, et troll rebeneb nüüd pooleks ja esiots jätkab liikumist ning tagaots jääb asfaldit kündma. Õnneks seda ei juhtunud ja jõudsime ilusti kohale.
Kahe tunni pärast istusin teises trollis nr. 6, mis liikus linna poole. Selles trollis juhtuski mõnes mõttes lõbus, samas ka kurb kaasus. Humala peatuses olid uksed sulgumas, ent järsku oli trolli viimane uks lihtsalt lahti tulnud ja jäänud rippuma varukinnitusele. Juht püüdis paar korda ust lahti teha ning kinni panna, aga ta veel ei teadnud, et see enam tegelikult ei olegi võimalik. Uks ja uksekinnitus olid nii roostenud, et see enam polnud metall, vaid pulber. Seejärel tuli reisijatee käsk trollist lahkumiseks ning troll sõitis depoosse katkise rippuva uksega.
Loomulikult on kahju, et linnas sõidavad avariiseisundis ühissõidukid, kuid siiski on lootus, et olukord muutub paremaks. Trammi- ning trollikoondist võib küll kiita, et vähemalt osa trollipargist on juba uuendatud ja TTTK plaanides on jätakata samas suunas. Ootan väga, kuni linnas hakkavad sõitma ainult uued ja ohutud trollid, siiani aga jääb vaid jälgida, kuidas vanad Škodad on vananemas ja suremas.
