Kongressi avas pidulikult president Toomas Hendrik Ilves. Sõnavõtuga esinesid ka kultuuriminister Laine Jänes ja haridusminister Tõnis Lukas.

Enne kongressi tehti ära suur töö erinevates töögruppides. Sellest andis ülevaate iga töögrupi juht. Kõlama jäänud mõtted olid järgmised:
koolisporti tuleb toetada, kuna koolist saab noor kaasa huvid, oskused ja väärtushinnangud;
noori tuleb viia arvuti tagant spordi juurde;
tuleb reguleerida treenerite staatus ehk viia samadele alustele pedagoogidega;
väga suur protsent praegu töötavatest treeneritest on juba pensionärid või pensionieelikud, pealekasvu noortest treeneritest aga ei tule;
Tartu Ülikoolist ei tule enam treenerite pealekasvu, sest õppekava on muudetud ja tegeletakse sporditeadusega, mitte treenerite koolitamisega;
et tuleks rohkem tippsportlasi, tuleks luua maakondades üleriigilised saavutusspordikeskused;
väärtustada tuleb sportlasi praegu, muidu polegi varsti enam kedagi väärtustada;
tippsportlastel, kes terve oma elu pühendavad spordile ja oma riigi esindamisele, puuduvad igasugused sotsiaalsed garantiid (haigekassakaart, riiklik pension);
kui me ei otsi oma spordiprobleemidele koheselt lahendusi, ootab meid ees Eesti spordi täielik taandareng;
me ei saa oodata, et kuskilt keegi tuleb ja teeb imet ning meie spordiprobleemid lahenevad, me peame selleks ise kõik oma panuse andma;
liikumisharrastus on abiks elanikkonna töövõimes ja seega on mistahes piirkonna üks nurgakive ning investeering sellesse toob kaasa suurima varanduse – terve ja õnneliku inimese.

Siinkohal lõpetaks president Toomas Hendrik Ilvese kongressil öeldud sõnadega: „Tähtis pole mitte ainult meie sportlaste medalite kullasära rahvusvahelistelt võistlustelt, vaid iga Eesti inimese hea enesetunne ja tervis, mille ta saavutab läbi sporditegevuse”. Meeldivaid liikumishetki!