Tammneeme – mereturismi potentsiaaliga rannaküla metsa varjus
Kui Tammneeme küla tähistas 2011. aastal suvel oma kirjaliku esmamainimise 520.aastapäeva, siis ilmus 3. juuni Viimsi Teataja vahel Tammneeme külaleht. Uusasukal tasub see valla kodulehelt ajalehe elektroonilisest arhiivist nüüdki üles otsida, sest sealt saab külarahva kirjutatud lugudest ja mälestustest Tammneeme ajaloo ja olemuse kohta palju teada. Lehe sünnile aitas kaasa see, et Tammneeme mees on Viimsi aja- ja koduloouurija Jaan Tagaväli.
Raivo Kaare kiidab veel ligi viis aastat tagasi tegutsenud kodulooringi: see äratas paljudes huvi kodukandi ajaloo vastu, koos käidi põnevamad kohad läbi ja arutati, kuidas ja miks asjad juhtuda võisid. Teised külad võiksid aga eeskuju võtta Tammneeme lehest ja mõne tähtpäeva puhul enda kohta samasuguse koostada. Vanad olijad saavad niimoodi Viimsi uustulnukaid sisse elamisel aidata.
Kui järgmine kord vallakaarti tehakse, siis sinna tuleks külalistele mõeldes ära märkida, kus saab auto korraks parkida, kui tahad natuke jalutada või ilusat merevaadet nautida. Külateed on kitsad ja kui liinibuss juhtub vastu tulema, pole alati kuhugi keerata.
Külal pole kasvuruumi
Raivo Kaare on külavanem 2005. aastast. Oma isapoolse suguvõsa Teigarite liini esindajana on ta Tammneemes juba 12.põlvkond. Eesti viimase sajandi sündmustele mõeldes on selline järjepidevus üliharuldane.
“Talud olid Tammneemes üldiselt väikesed, põldu vähe ja muld vilets. Suuremaid talusid oli mõni üksik: Otsa ja Jaagu. Ainult kalapüügiga ei jõutud kõiki peresid toita. Maa saamise pärast rändasid ka mõned Teigarid siit 1910. aastal vabatahtlikult Siberisse. 1950ndatel tuldi tagasi. Teistest suguvõsadest on siia samuti tagasi tulnud nii piiri taha kui ka teistesse Eesti paikadesse sattunud inimesi,” arutleb Kaare.
Umbes paari kilomeetri pikkuselt Viimsi poolsaare idarannikul mere ja metsa vahel paiknev Tammneeme küla on suureks kasvanud külavanema silma all. 1968. aastal, kui Kirovi kalurikolhoos Tammneeme osakonnas kalapüügi ära lõpetas, oli külas 148 elanikku. Siis hakati arendama suvilakooperatiive(nt Hallikivi asum).
Enamik suvilaid on nüüdseks ümber ehitatud majadeks, kus saab aastaringselt elada. Omandireformiga tagasi saadud talumaadele kerkisid ruttu uhked eramud ja 2011. aastal oli Tammneemes juba 453 püsielanikku, koos suvitajatega u 600. Ehitusbuumi tippajal prognoositi, et elanikke tuleb teist sama palju veel juurde.
Soov tagastatud maa kruntideks jagada ja maha müüa on küll mõistetav, kuid Tammneeme rahvas rõõmustab, et kõigist detailplaneeringuist pole asja saanud ja siia pole õnneks ehitatud kõrgeid kortermaju ega ridaelamuid. Põliste tammedega Tammneeme on praegu veel ilus, kuid niigi üsna tihe ja mõjub tükati nagu ridaküla Peipsi ääres. Vanasti oli avarust ka küla keskel. Juba kiidetud külalehe kinnitusel(2011. a seisuga) ei ole siin enam ühtegi peret, kes saaks oma elatise kalapüügist; ligi pooled asukad on külaga seotud olnud alla kümne aasta. Ainult iga viies elanik oli ehk n-ö põline, Tammneemes elanud juba enne 1968. aastat.
Kui rahvaarv kasvab kähku neli korda, siis ei saagi loota, et areng ainult õiges suunas läheb või terve küla üksteist tunneks. See toob kaasa omad probleemid – küla pole enam nii turvaline kui võiks. Paljud on päeval külast ära tööl. Siin on näiteks vargil käidud nii, et naabrid seda ei märka või kui märkavad, siis küllap arvavad, et keegi parajasti kolib. Külaleht tundis ka muret: kunagine isemajandav küla sõltub nüüd täielikult kaugemal tehtust. Uutes aedades võiks endale ise midagi kasvatada, mitte ainult muru “triikida”.
Tundub, et see soov võib täituda – aiandus on paljude hobi ning mullu tuli üks valla Kauni kodu konkursi preemia just Tammneeme külla. Selle sai perekond Lauren Pearna teelt. Nende aias kohtuvad Eesti ja Moldaavia omapära, peremees kasvatab innukalt maasikaid jt aiavilju.
Rannakülla sobiks Mereturism
Tammneeme küla omapäraks on 4–8 meetri kõrgune kallas, mida meri lõhkuma kipub. Kaldaalust on vald pikalt kividega kindlustanud, umbes 50 meetril on seda tööd Mereäärse tee kohal aga veel hädasti tarvis teha.“ Ilma kindlustuseta viiks meri maa minema. Kannataksid just põlised elanikud. Vanasti oli siin nii, et kodud ehitati kehvemale maale mere äärde, põllud jäid sisemaa poole. Oma kodujuures sai kallast kindlustatud juba 1980ndatel. Kui meri ei ole jääs ja tuul puhub pikalt läänest, tõuseb meri kõrgele. Tormiga hakkabki meri siis kallast lõhkuma. Viimastel pehmetel talvedel on loodus jälle näidanud, et ilma kaldakaitseta ei saa,” selgitab Raivo Kaare.
Tammneemes pole ettevõtteid või asutusi, mis inimestele tööd pakuks. Ka lasteaeda pole, kuigi küla keskel on selle jaoks olemas sobiv krunt. Külavanem tegeleb transpordiga, teistelgi peredel on väikeettevõtteid, mis ilusas kohas elada lasevad. Raivo Kaare kasutab juhust ja tänab OÜ Pumori omanikku Uno Lüüsi ja tema peret. Selles firmas valmis kena trepp, mida mööda rahvas nüüd kaldast alla vanale sadama-alale ja jaanitule kohta pääseb.
Harrastuskalurid käivad Tammneemest siiani merel, kuigi kala on väheks jäänud. Rannaküla tuleviku tegevusalaks sobib külavanema hinnangul kõige loomulikumalt mereturism, mida tuleks vallas igati soosida ja toetada. Suurtele purjekatele on siinne laht madal, kaatritele aga sobib. Tammneeme sadama taastamise asja ajab Tammneeme Sadama Selts(Tammneeme külaselts on seal osanik), projekt on olemas. Hea on ka tänavune plaan alustada valgustatud kergliiklustee ehitust Randverre. Randverega on Tammneeme suhtlus ikka tihe olnud, koos sai ju kolhoosigi peetud.
Tammneemes on nüüd kolm laste mänguväljakut ja pallimänguplats, neist paistab jätkuvat. Oma külamaja pole, kuid kui see ehitada, siis peab ka välja mõtlema, kuidas seda pidudeks vm välja rentides ülal pidada.
Uurin külavanemalt ka seda, mida küla kindlasti ei taha. Raivo Kaare: “Kindlasti ei tohi puutuda ega täis ehitada metsa Tammneeme ja Randvere vahel. Meie küla omapära ongi rahulik elu metsa varjus. Me ei taha ka seda, et mõni detailplaneering sünniks nii vaikselt, et külarahvas sellest midagi ei tea. Häid lahendusi ei saa leida asja külaga arutamata. Näiteks see tuulegeneraator, mis kerkis vaikselt tiheasuala rohekoridori, häirib siiani Männikäbi tee elanikke.
Elu Tammneemes sobib inimesele , kes peab lugu meile kingitud imelisest loodusest ja oskab loodust, rahu ja vaikust hinnata. Olen uhke selle üle, et meie küla rahvas peab lugu puhtusest. Kui teeme koristustalgud, siis väga palju rämpsu ei leia. Looduslikult kaunis asukoht paneb oma kodu eest hästi hoolitsema. Selle eest, et te oma külast hoolite, tänan kõiki Tammneeme elanikke!”
Fakte Tammneemest
l 1898. aastal leiti Tammneeme küla Kalda talus rabapõldu kündes
kivikirves, mille inimene võis sinna jätta u 3000 aastat tagasi.
l 1491. aastal mainiti Maardu mõisa müügipabereis teiste mõisale
kuuluvate külade seas Randverest põhja pool kõrgemal maanukal
asuvat Iversbacki küla või talu. Rootsi keeles tähendab see Ivari mäge
või küngast. See võis asuda praeguse Tammneeme alal. Seal elanud
rannarootslased maksid mõisale naturaalrenti. 16. sajandi algul
hakkas siia sisemaalt eestlasi tulema, rootslased jäid vähemusse.
l Küla nimekuju Tammonimi on esimest korda kirjalikult pruugitud 1682. aastal. 1693. aastal koostatud
Maardu mõisa kaardil on Tammneemes 6 talu, sh Luttika ja Pello.
l 1725.–1726. aasta adrarevisjoni järgi elas küla taludes 29 inimest.
l 1782–1858 korraldatud hingeloenduste ajal on küla põlistaludena märgitud Mihkli, Lutika, Pällu ja
Päärna, mis on praeguseni kasutusel.
l Kui 1834. ja 1835. aastal Põhja-Eestis talurahvale perekonnanimesid pandi, sai Taamneeme rahvas
sellised nimed: Hansom, Haug, Kallas, Keskküla, Neem, Tamm, Teigar, Tursk ja Vaher. (Nimede eestistamise
ajal said näiteks Teigaritest Kaared, Kivisillad ja Taimurid, Piilbergidest Piirmaad.)
l 19. sajandi keskel elas külas u 70 inimest.
l Viimsi valla koosseisu tuli Tammneeme 1919. aastal.
l Kolhoosiaja algul moodustasid Tammneeme ja Randvere külad kalurikolhoosi Randlane.
l Kalurite kohta öeldi siin merimehed.
l Mati Õun on meenutanud toredat lugu 1940ndate kodusest leivaküpsetusest. Tema vanaema Hallikivi
Miili uskus kaljukindlalt, et koerale ei tohi värsket leiba anda, siis kaotab koer lõhnatundmise
võime. Kui ütlesid loomale, et leib nii värske ei olegi, ei pidanud seda juhtuma.
