Tänane Soome ja meie omad seal: Ksenija lugu

 (26)
Soome, Eesti ja ELi lipud
Soome, Eesti ja EL-i lipudFoto: Eero Vabamägi

Esitame teile tutvumiseks olukirjelduste seeria meie kaasmaalastest, Maardust pärit inimestest, keda saatus on laiali pillutanud, muuhulgas ühte väikesesse linna Soome lõunaosas.

Käesolevas loos saate teada: - mida jääb vene hingele vajaka põhjamaa järvede riigis, – kuidas pass muutus «viitsütikuga miiniks», – mis on kakskeelne suhtlus, – keeleoskus, õpe ja töö – stabiilsuse garant.

Tutvuge …– Ksenija 31 aastat vana; abielus rootsi päritolu soomlasega; 3 last; Soome kodakondsusega. On elanud Soomes 11 aastat. Praegu on Ksenija lapsehoolduspuhkusel ja keskeltläbi kord kolme kuu jooksul külastab Eestit.

Ksjuša, kui sa külastad Eestit, kas sa sõidad ka Maardust läbi? Kas nostalgia on sulle tuttav?

Maardus viibin ma võimaluste piires. Mul on alati meeldiv seda linna näha, kohtuda klassikaaslaste ja sõbrataridega. Internetiajastu on lühendanud meievahelist kaugust. Ma olen paljudega sotsiaalvõrgustikus kirjavahetuses, eelkõige sugulastega. Võib-olla kõlab see uskumatuna, kuid ma loen Maardu veebilehte, olen kursis linnauudiste ja -plaanidega. Nostalgia pole mulle tuttav, võimalik, et minu vanus ei eelda veel sellist mõistet nagu kodumaaigatsus, raske on sellele küsimusele vastata.

Selge…, võib-olla küsin siis nii: Mida sulle Soome tegelikkuses vajaka jääb? Mida sa oma Eesti minevikust üle võtaks?

Seotud lood:

Tavakodanikuna igatsen vene köögi ja eesti produktide järele. Tunnen puudust saluutidest, turgudest, toredatest pidustustest, vene muusikute kontsertidest. Hing vajab tihedamat inimsuhtlust. Kuid ma mõistan, et siin astub mängu erinevus vene ja soome vaimsuses.

Kas oli raske harjuda soome eluviisiga?

See polnud raske, aitas mees; tema sugulased võtsid mind omaks. Pigem ei jätkunud mul elukogemust. Paljud asjad panid mind imestama, kuid ma püüdsin tungida asja sisusse, mõista ja omandada nende suhtluskultuuri, olmet ja traditsioonilist asjade käiku. Mul on ka lugu, mis sai meie perekonna üldiseks kõneaineks. Selle mõjul sain ma hoobilt täiskasvanumaks. Asi oli aga nii: Joensuu linnavalitsus (linn 80 tuhande elanikuga 540 kilomeetri kaugusel Helsingist) määras meile abielu sõlmimiseks aja pühapäeval. Soomes pole perekonnaseisuametit ja pruutpaarid laulatatakse kirikus, kuid kes seda mingil põhjusel ei soovi, võivad registreerida abielu ühe poole elukoha linnavalitsuses. Mina ja mu peigmees ilmusime sugulastega määratud ajal kohale. Meid tervitas aselinnapea, luges ette abieluakti, õnnitles meid ja palus viis minutit oodata, et sekretär saaks meie uued tsiviilandmed sisse kanda. Me ootasime pool tundi, kuid keegi meid välja ei kutsunud ja me hakkasime närvitsema. Mina olin siis 19. aastane tütarlaps, kord nutsin, kord naersin … Siis ilmus ametnik ja teatas, et meil tuleb võib-olla veel paar tundi oodata ja et ta pole kindel, kas abielu ongi sõlmitud ja kas see kehtib. Me olime frustreeritud, läksime haljasalale, istusime aiapingile ja jäime ootama; minu uued soome sugulased läksid omakorda linnavalitsuse büroosse, kuid mingit informatsiooni neilt ei tulnud. Saabus õhtu, väsimus võttis võimust, siis aga avanesid lõpuks büroo uksed ja meie probleem sai loogilise lahenduse. Kuid juhtunu seisnes järgmises! Käes oli 2004. aasta august. Mul oli tol ajal hall välismaalase pass ja kui aselinnapea nägi kannet minu „määratlemata kodakondsuse“ kohta, siis ei teadnud ta, mida sellega ette võtta. Sellist passi polnud keegi kohalikest soomlastest veel näinud ning ka „võõramaalase“ staatusest polnud kuuldud. Ametnik pöördus linnapea poole, päris asja kohta selgitust tolliametist, küsitles advokaate ja veel kedagi, kes võisid midagi selgitada. Otsinguga jõuti otsaga Helsingisse: Eesti konsulaati, Soome parlamendi ametnike juurde ja lõpuks, pühapäeva õhtuks ilmus õnnetu linnavalitsuse arvuti kuvaritel rahvusvaheline näidis Eesti hallist välismaalase passist. Mulle näib vahel, et minu mehe elatanud sugulased ei mõista seni, mis see siis ikka oli …

Jah, see oli noorele perele tõsine katsumus. Aga kuidas sinu lapsed Soome ühiskonda sulanduvad või lõimuvad?

Loe veel

Lapsed saavad koolitust kahes keeles. Nad on ristitud luterlased. Isa räägib nendega soome keeles, mina vene keeles. Kui nad ulakust teevad, sõitlen ma neid soome keeles. Lasteaed ja kool on soomekeelsed. Kuid kooli juures on alati ka täiendav (kaks korda nädalas) tund, kuhu kogunevad segaperede lapsed. Üldiselt on keeletugi Soomes kiiduväärne. Tundide eest maksta pole vaja. On ka mitmesugused keskused, mis organiseerivad väljasõite vene teatrietendustele, samuti loodusesse, peretüüpi suvelaagritesse. Linna raamatukogus võib laenata lugemiseks venekeelseid raamatuid. Praegu aga on lapsed (üheksa ja kaheksa aasta vanused tüdrukud) omandanud igasuguseid arvutivigureid ning probleeme neil venekeelse suhtlusega pole. Kuid peamine suhtluskeskkond on siiski soome sootsium. Ütleks ka mõne sõna erineva vaimsuse kohta. Julgen ütelda, et venesoome peredes kasvavad „uurivad lapsed“. Nende «miks?» erineb sõnast «miks?» tavaperedes. Neil on teine taju, emotsionaalsus, nende «ajurünnakul» on laiem diapasoon.

Kuidas aga toimus sinu lingvistiline kohandumine? Kas sa oled nende 11 aasta jooksul Soome ühiskonna hüveks ka töötanud?

Olen jõudnud õppida ja töötada. Saabudes Soome oskasin ma vaid kahte sõna: kiitos (tänan, palun) ja hyvä (hea). Viimatinimetatud sõna on suhtluses äärmiselt populaarne, sellel on 18 sünonüümi ja esialgu sain ma selle sõnavaraga hakkama. Olid keelekursused ja tööbörsilt temaatilised kursused. Juhtus ka nii, et sotsiaaltalitusest saadeti mulle õpetaja koju, kui lapsed juhtusid haigeks jääma. Kui ma õppisin keelt mõistma ja rääkima, astusin erialakooli, mille lõpetasin kolme aastaga. Töötasin postiametis, kirikukeskuses, teenindus- ja veofirmades. Minu Eestis saadud pagar-kondiiter erialal on Soomes väga raske tööd leida. Soomes saadud transpordilogistika erialal võib aga tööd saada, kuid perekonnaseis ei luba. Mehel on kena sissetulek, kuid ka töötada tuleb palju. Minule jääb kohustus hoolitseda laste ja kodu eest, koristada korterit ja kanda muid sotsiaalkoormusi. Siiski mõtlen peatselt ennast täiendada ja end sootsiumis realiseerida. Omandasin hiljuti uue eriala ja kavatsen asuda tegelema ettevõtlusega.

Ksenija, sa oled suhtlusaldis inimene ja sul on terav pilk. Linnas kohtasin ma endiseid venemaalasi ja eestimaalasi, samuti Eesti venelasi. Kuidas sa neid linnaelanikke kategoriseeriks?

Eestikeelseid kodanikke on siin päris palju kanda kinnitanud. Ma kohtan neid polikliinikus, haiglas, koolis, lasteaias ja teenindusfirmas. Kuid nendega suhelda väljaspool tööaega pole mul tulnud. Ma olen märganud, et kui tegemist on noorpaariga, siis püüavad nad siin juuri kasvatada, kuid pensionieelikud on sõitnud siia teenima. Eesti venekeelsetega olen ma tuttav Helsingi järgi, nad on reeglina siia sõitnud teenima. Kuid venemaalased … need tulevad kohe lastega koos, teades, et lõimuvad ja jäävadki siia elama.