Tänavune aasta puu on „paras pähkel"
Aasta puu võib olla iga eestimaine puude perekond. Tänavune aasta puu on lodjapuu, mida leidub Eesti looduses kõikjal. Lodjapuu, kui aasta puu, on „paras pähkel", sest eks ole ju nime poolest küll puu siiski põõsastaim, mis on majanduslikult suhteliselt väheoluline ja seni üsna kesiselt uuritud.
Õitsemise ajal, mai lõpus juuni alguses, on lodjapuud lihtne ära tunda tema esmalt silmapaistvat suurte valgete õite tõttu, mis justkui pärjana õiesarikat ümbritsevad. Just nende imeilusate õite tõttu on Põhja-Eestis lodjapuud kutsutud õispuuks ehk koerõispuuks, kuigi meile tuttava kodulooma, koeraga, ei ole sel nimetusel mingit seost - algselt tähendas koer soome-ugri keeles hoopiski isast. Need õied on steriilsed ja täidavad vaid putukate peibutamise ülesannet. Et neist nn „valeõitest" ei arene vilju mitte kunagi, on õisi peetud ka isasõiteks, millest tulenevalt on lodjapuud rahvapärane nimetus olnud ka meestepuu. Viljad arenevad sarika keskel asuvatest märksa tagasihoidlikematest õitest.
Pihlamarjadega sarnaselt kobarana asetsevad viljad, millel on sees üks lapik kollane seeme, küpsevad septembris. Läikivpunased marjad on mõneti ebameeldiva mõrkjaslääge
maitsega, mis esimeste sügiskülmadega tublisti paraneb. Eestlased on neisse ahvatlevatesse viljadesse suhtunud suure ebalusega, mistõttu on meie esivanemad nimetanud neid marju ehk pisut halvustavalt - hullukoeramarjad ja hundimarjad. Seevastu grusiinid ja mordvalased on lodjapuu marju väga hinnalisteks pidanud. Meie idanaabrid on pühendanud lodjapuule koguni laulu „Калинkа" [kalinka] (tõlkes lodjapuuke), mis omal ajal Nõukogude Liidu estraadilaulude hulgas oli väga populaarne. Hilissügisel võib lodjapuu põõsastel näha kogukaid püstise harjastutiga linde - siidisabasid - kes suure parvena võivad põõsa mõne hetkega marjadest tühjaks süüa olles nii omakorda ka lodjapuu (seemnete) levitajateks.
Meie tänapäeva kirjanduses võib lugeda lodjapuu viljade kohta nii- ja naasuguseid arvamisi. Mõnede autorite andmetel sisaldavad marjad palju C-vitamiini ja teisi kasulikke aineid, teised peavad neid hoopiski mürgisteks, mille söömine võib tekitada kõhulahtisust ja mao- ning soolepõletikku. Surmajuhtumeid marjade söömisest pole Eestis siiski täheldatud. Olen saanud maitsta lodjapuu marjadest valmistatud keedist, mis maitses pisut karuselt - justkui oleks punaseid sõstraid keedetud koos pihlakatega. Pean tunnistama, et ka mind
kammitses moosimekkimisel pisuke umbusk - äkki ikkagi on mürgine. Kuigi moosi maitse oli nn. „mokka mööda" ei söandanud ma siiski teist moosisaia süüa - kes teab ....?
Jääme ootama ehk toob aasta puu staatus kaasa ka uusi lodjapuuuuringuid, mis annavad toekamaid teadmisi julgemalt kasutama meile tuntud, kuid samas ka tundmatut lodjapuud.
Kel rohkem huvi, võib lugeda alljärgnevat kirjandust, millele on tuginenud ka artikli koostaja.
„Eesti loodus" jaanuar. 2013. MTÜ Loodusajakiri
H. Relve „Puude juurde", Eesti Loodusfoto, Tartu, 2007
A. Viires „Puud ja inimesed", Ilmamaa, 2000
„Elukiri" september 2004
