Tants ja trall Tamperes
Pärliine naiste järjekordsele tantsuaastale pani sel korral punkti FinEst tantsupidu Tamperes.
Terve hooaja olime tublisti uusi tantse õppinud, ülevaatuse edukalt läbinud - olime ühe rahvusvahelise peo välja teeninud küll. 13. juuni varahommikul startisime Antslast Tallinna poole, seltsiks olid meil bussis veel naisrühmad Linda ja Sulbi Marid ning Võru noorte segarühm.
Vaatamata varasele stardile jõudsime Tallinna hipodroomile, mis oli naisrühmade harjutusväljak, küll viimasel minutil.
Proovid hipodroomil läksid väga hästi ja seda kindlasti tänu naisrühmade liigijuhile, kelleks oli Agne Kurikoff-Herman - väga hästi seletas, väga hästi innustas ja väga hästi raputas endale tuhka pähe, kui vajadus oli. Uus hommik algas kõikide liikide ühise hommikupudru ning treeninguga ühe kooli staadionil. Kuna meie liigijuht oli eelmisel päeval teinud head tööd, siis kulges kõik ladusalt. Ainult finaaltants jäi natuke hinge kripeldama, sest laeva väljasõidu aeg pressis peale ning selle kokku tantsimine jäi ikka täitsa pooleli. Toreda üllatusena anti igaühele kaasa Tantsurahva leivakott, mis sisaldas hääd ja paremat kraami.
Tere, Tampere!
Kõik õhtused laevad oli Eesti tantsijate päralt. Meil vedas, saime esimese laevaga Soome poole teele asuda. Ööbisime armsas 6-klassilises Annala koolis, kus igal rühmal oli oma ruum. Lasterühmade rõõmuks veel hoovil mänguväljak.
Treeningutele Ratina staadionile sõitsime liinibussiga.
Trennid ise olid ootuspärased - palju istumist ja vähe tantsimist.
Õhtusööki pakuti Tampere ülikoolis.
Mitut sorti meelelahutust
Õhtud veetis igaüks nii nagu talle meeldis - kes käis šoppamas, kes nautis festivaliprogrammi.
Me tahtsime mõlemat ja seega käisime esimesel õhtul mööda poode ja teisel õhtul siirdusime Tampere Arenale, kus sai erinevaid rahvuslikke tantse õppida või lihtsalt festivaliesinejaid vaadata. Esinejad olid väga head, aga programm ise oli venitatud liiga pikaks, nii oli osa meist peaesineja Svjata Vatra lavaletulekuks juba liialt väsinud.
Aga kes vähegi vastu pidas, sai kindlasti vägeva emotsiooni, sest selle bändi lahedad lood ja vahetu suhtlemine publikuga olid ootamist väärt.
Kaunis pidu, vähe publikut
Tantsupidu ise toimus pühapäeval. Peategelasteks selles lavastuses olid eestlaste Kalev ja soomlaste Kalevi. Minu arvates läks etendus küll väga hästi. Publikut oleks võinud rohkem olla - peatribüün oli küll pealtvaatajaid täis, aga need, kes tagumisele tribüünile tantsisid, pidid küll tühjade pinkidega tõtt vaatama. Vaatamata mõnele isiklikule viperusele ja vihmasajule, oli peost saadud emotsioon ikka väga tore. Sel hetkel, kui staadionilt äramarss algas, oleks minu pärast võinud kasvõi aiateibaid sadada - hing rõkkas rõõmust ja jalg tahtis muudkui edasi tantsida.
Tõestisündinud lugusid Tamperest Lugu sellest, kuidas Jõuluvana kodumaal keset suve päkapikud liikvel olid
Kui me laupäeva öösel festivalilt koju jõudsime, avanes väga armas vaatepilt - meie kõrvalklassi ukse juures rippusid nagides meeste pikad põlvikud. Ei ole ju võimalik, et selle peale kohe mõte ühes kindlas suunas liikuma ei hakkaks. Korjasime kohe kõik kommid rühma peale kokku ja pistsime iga soki sisse ühe. Ise olime oma nutikuse üle muidugi hirmus uhked ja ootasime kannatamatult hommikust reaktsiooni. Kui hommikul kõrvalruumist liikumist kostma hakkas, sättis nii mõnigi meist ennast koridoris oleva peegli ette "nina puuderdama" või tegi muidu asja - kõik ikka selleks, et reaktsiooni mitte maha magada. Õnnetuseks osutusid kõrvalklassis olevad mehed tõelisteks eesti meesteks, kes leitud komme nähes ainult vaikselt mömisesid. Garjatsije Estonskije Parni :-)
Lugu sellest, kuidas poistest mehed said
Kui muidu oli meie ööbimine Annala koolis superluks, siis üks asi tundus küll pisut kummaline. Nimelt oli naiste duširuumi kõrval võimla, kuhu oli ööbima pandud laste segarühm.
Ning oma ruumi ei pääsenud lapsed kuskilt mujalt, kui pidid käima läbi naiste riietusruumi. Aga segarühmas tantsivad ka poisid! Ja oh seda segadust siis mõlemalt poolt, kui mõni poiss jälle riietusruumi astus ja paljaste naiste otsa koperdama oli sunnitud.
Poiste reaktsioonid olid seinast seina - mõni pööras häbelikult pea kõrvale ja vudis läbi libeda riietusruumi nii kiiresti, kui jalad võtsid. Mõni jälle ehmatas silmad suureks ja vaatas tükk aega, et mis imeasi see siis nüüd peaks olema!? Igatahes tundus kogu selline asjade korraldus pisut võõras ja laste segarühma juht lasi nad teise ruumi ümber paigutada. Soomlased ise olid imestunud, et eestlased niisuguses asjas üldse probleemi nägid, sest neil olevat see tavaline. Ja võta nüüd siis kinni, kas tahtsid soomlased eestlaste kulul nalja teha või mis, aga järgmiseks päevaks olevat võimlasse laste segarühma asemele paigutatud täiskasvanute segarühm. Tsiteerides üht meie tantsijat: "Ma ühtegi meest riietusruumis ei näinud, aga kõva kiljumist kuulsin küll."
Lugu sellest, kuidas naiste WC-st meeste hääled kostsid
Otsib üks meist Ratina staadionil naiste WC-d, näeb seelikuga märki ja läheb trepist alla. Ukse taga kuuleb meeste hääli. Läheb trepist üles tagasi, kontrollib - sildil on naine. Läheb uuesti trepist alla ja kuuleb - ikka meeste hääled! Hakkab uuesti trepist üles minema, kui näeb - Wc-st väljuvad kaks mustanahalist meest kollased kummikindad käes. Koristajad!
Lugu sellest, kuidas asjalikest noortest loodrid said
Finaaltantsuks sattus meie ringipartneriks Tapa noorte segarühm. Tallinnas proovi tehes me imestasime, et nii tublid ja asjalikud noored, loevad takte kaasa, mõtlevad loogiliselt ja üritavad joonist paremaks sättida. Tamperes olid meie tublid noored kui ümber vahetatud - jäid hiljaks, viskasid igal võimalusel esimesse ettejuhtuvasse kohta pikali maha. Mõtlesime, niikuinii panid eelmisel õhtul pidu! Kui me lõpuks küsisime, et mis lahti, kurtsid noored, et nad jõudsid alles öösel kella 2 ajal ööbimiskohta ja hommikul kohe staadionile, noored olid lihtsalt inimlikult väsinud!
Lugu sellest, kuidas inimene inimest ei näe
Finaaltants Soome-Eesti tantsupeol on äsja lõppenud. Tantsijad seisavad joonistes ja kuulavad presidentide kõnet, vihma kallab. Tribüünidel seisavad pealtvaatajad. Korraga näeme, et pealtvaatajate hulgas seisavad teineteisest 2 meetri kaugusel tantsupidu vaatama tulnud kolm tuttavat eestlast, neist kaks on omavahel ämm ja väimees. Meeleheitlikult (või õigemini nii meeleheitlikult, kui antud situatsioonis võimalik, sest ärgem unustagem, et tegemist on presidentide kõnega) kasutades väikesi näpuliigutusi, pea noogutamist ja raputamist, üritame neile alt staadionilt sirges rivis seistes selgeks teha, et vaadaku ometi korraks kõrvale. Lõpuks üritas vist juba kogu rühm kuni nad lõpuks juhuslikult üksteist märkavad ja alles siis saavad nad aru, mida me seal viimaste minutite jooksul vehklesime.
Koos on lahe - tule ka!
Minu suureks rõõmuks leidis veelkord kinnitust tõsiasi, et meil on ikka väga lahe rühm. Oime ennast õhtul mõnusalt madratsitele vedelema ja lobisema unustanud, hüppas üks meist äkki püsti ja teatas, et tema läheb nüüd välja jalutama, kes tahab kaasa tulla?
Mõne minuti pärast jalutasime juba kõik koos Annala vaiksetel tänavatel ja kui vastutulijad uurisid, et "Kas te peategi niimoodi kõik koos kogu aeg ringi käima või?", siis vastuseks kostis mitmest suust korraga: "Ei pea, me tahame!" Ma arvan, et see seik iseloomustab meie tantsutruppi väga hästi.
Siit ka väike üleskutse - kui Sa tahad meiega liituda, siis ootame Sind oma treeningutesse esmaspäeviti ja kolmapäeviti kell 18.00 Antsla KSK suures saalis!
