Tantsurühm Vihista Viisku käis Hispaanias suve otsimas
23. juuni hommikul tervitas meid Kataloonia pealinn Barcelona tõeliselt suvise ilmaga. Kuid peagi selgus, et suvi oli meile vembu mänginud: pooled meie kohvritest, kus eesti villased triibuseelikud ja meeste villased vatid, olid tee peal kaotsi läinud. Esimene ehmatus möödas ja lennufirmalt info selle kohta, et meie kohvrid jõuavad järgmise päeva lennuga meile järele, saadud, olime valmis oma reisi jätkama. Nädalaks ajaks sai meie "koduks" Barcelonast 50 km kaugusel asuv Calella linn. Nimelt olime me tulnud siia folkloorifestivalile, et tutvustada eesti rahvatantsu ja tutvuda teiste kultuuridega. Kui olime end hotellis sisse seadnud ja kadunud kohvrite omanikud ka mõned sisseostud teinud, oligi kätte jõudnud jaanilaupäeva õhtupoolik.
Nüüd jaanikule, seekord siis Vahemere kaldale, sumedasse suveöösse tsikaadide laulu ja vahuste lainetega. Meeleolu aitas luua sangria (puuviljavein, mida Hispaanias pakutakse ohtralt igal pool).
Milline näeb välja jaanik Hispaania moodi? Kohalik rahvas hakkas enne südaööd kogunema rannale, kaasas suupisted ja sangria. Istuti väikestes seltskondades, aeti juttu ja lauldi. Rannaäärsed välikohvikud olid kõik avatud, neis mängisid bändid erinevate stiilide muusikat. Ja siis see algas: kella kaheteistkümne paiku hakkasid taeva poole vihisema raketid. Võib öelda, et rakette lasid taeva poole kõik inimesed ja lõppu neil ei tulnudki. Kui üks seltskond oli oma rakettidega lõpetanud, siis alustas teine, vahel tekkis tunne, nagu oleks keset lahinguvälja sattunud. Paari tunniga said enamik rakettidest vist otsa, nii et lahingukära hakkas vähehaaval vaibuma ja hakkasid kostuma jälle ka teised helid. Meie jaanik oli seekord väga hispaaniapärane, ainult raketid jäid meil laskmata. Kuid "rahvuskoor" laulis rannal eestikeelseid laule Õllepruulijast Tuulevaikse ööni. Ja peagi koitis hommik.
Peale väikest uinakut leidsime end taas rannast, sest põhjamaa inimene ei suuda ju päiksepaistega toas istuda. Suve tuleb nautida, kui saab. See oli ka festivali esimene päev. Pärast siestat algas kogunemine rongkäiguks. Kuna meie kohvritest olid endiselt pooled kadunud, olid esinemiskostüümid vaid neljal paaril üheksast. Otsustasime, et rongkäigus osaleme kõik ja kontserdil astuvad lavale neli paari, teistel on kohustus kaasa elada. Meid lohutas veidi ka see, et esinemislava oli üheksa paariga tantsimiseks liiga väike.
Rongkäiku tervitas tänavate ääres hulgaliselt rahvast. Püüdsime oma liikumist ilmestada laulmise ja tantsimisega. Kontserdilava asus vanalinnas, kiriku kõrval väljakul. Kuna festivalil osales 32 erinevat kollektiivi, siis oli esinemisaeg kõigile väga täpselt planeeritud.
Eestit esindas peale meie veel Tarvastu segarühm. Eksootilisemad esinejad meie jaoks olid näiteks Mehhiko, Indoneesia ja Maroko. Au ja kiitus rohkearvulisele publikule, kes suutis kogu kolm tundi kestnud kontserdi lõpuni kuulata ja vaadata ning esinemistele kaasa elada. Oma selle suve reisi planeerides teadsime, et saame festivali ühitada puhkusega, sest meil on esinemiste vahel piisavalt vaba aega. Selle olid ka kõik tantsurühma liikmed ära teeninud, sest meie möödunud hooaeg oli töökas ja sisutihe. Alustasime sügisel oma juubelipeoga ja lõpetasime valla laulu- ja tantsupäeva korraldamisega, mille vahele mahtus veel palju tegusaid ettevõtmisi.
24. juuni, esimene puhkusepäev, sai sisustatud Calella linna ja selle vaatamisväärsutega tutvumisega. Calella on kuurort Vahemere rannikul, pika liivase rannaga, kus on ka vaikseid soppe nudistidele. Calella linna sümboliks on tuletorn kõrgel kaljupangal, jalutamiseks on sobilikud suur park ja vanalinn. Rannapromenaadi ilmestavad palmid ja välikohvikud. Siia päeva mahtus ka rõõmusõnum, et meie kohvrid on Hispaaniasse saabunud, aga nende kindla asukoha määratlemine oli raske. Barcelona lennujaam väitis, et kohvrid on saadetud meile hotelli, hotelli administraator omakorda kinnitas, et neil pole mingeid kohvreid.
Festivali korraldajate kaasabil saime ikkagi selgusele, et kohvrid peaksid olema hotellis. Tänu Maarja kangusele, kes ei andnud administraatorile alla, õnnestus meil lõpuks tungida hotelli pagasiruumi ja mis seal oli? Meie kaksteist kohvrit seisid õnnetult nurgas ja ootasid meid juba eelmisest päevast.
25. juuni hommikupoolikul nautisime rannamõnusid. Pikemat reisi vaatamisväärsustega tutvumiseks ette võtta ei saanud, sest õhtupoole esinesime festivali kontserdil. Kuna sellel päeval oli meile antud pikem esinemisaeg, vahetasime tantsupaare erinevates tantsudes ja nii olid lõpuks kõik selle festivali esinemiskogemuse saanud. Tarvastu rühma juhendaja kiitis meie tantsuplokki, et suutsime välja tuua eesti rahvatantsu vaheldusrikkuse.
Oma esinemisjärge oodates sai suhelda teiste festivalil osalejatega. Kahjuks ei toiminud korraldajate poolt välja pakutud festivaliööd, mis pidid algama igal õhtul peale kontserte, sest sinna tuli väga vähe osalisi kohale. Kontserdid lõppesid õhtul kell pool kaksteist ja ju siis olid festivalil osalejad liialt väsinud selleks, et välja minna. Meie kohta see ei kehtinud. Olime nii mõnelgi õhtul korraldajatega ainsad festivalikohvikus olijad.
26. juuni oli meie tantsurühma jaoks festivaliprogrammis vaba päev. Agaramad otsustasid, et võtame omal käel ette väljasõidu Montserrati kloostrisse, nii hoiame raha kokku (ei koorma turismifirmat) ja hangime kogemusi kohalejõudmise seiklustes.
Calellast rongiga Barcelonasse, veidi seiklust linnas järgmise raudteejaama leidmisega ja edasi mägede poole. Montserrati mäe jalamilt pääseb kloostrisse köisraudteega või väikese mägirongiga. Meie otsustasime köisraudtee kasuks, et kauneid vaateid nautida.
Kloostris ringkäik tehtud, püüdsime vallutada mäetippu, aga 40-kraadises kuumuses on see üsna väsitav. Mida kõrgemale me jõudsime, seda hõredamaks jäid meie read ja ka aeg töötas meie kahjuks - kui tahtsime õhtusöögiks tagasi "koju" jõuda, pidime laskuma hakkama. Nii jäigi meil mägi vallutamata. Sellest hoolimata olid meie kõigi kogemused meeldivad ja meeleolu hea.
Nüüd tuldud teed tagasi köisraudtee ja rongiga ning olimegi Calellas, paljude emotsioonide võrra rikkamad. Õhtul veel kontserdile vaatama Tarvastu rühma ja teiste esinemist.
27. juunil oli meile festivali korraldajate poolt organiseeritud päev giidiga Barcelonas. Kataloonia pealinn Barcelona on selleks liiga suur, et seda ühe päevaga haarata, seetõttu oli meil kindel siht, mida vaadata. Meie päeva mahtus kolm tähtsat objekti - Püha perekonna Leptuskirik (Lasteaed Kaari Sagrada Familia), Parc Güell ja laulvad purskkaevud.
Purskkaevude värvide, vee ja muusika sümfoonia võttis meie päeva emotsioonid kokku. Rohkem ei saagi ühte päeva mahtuda, aga nii palju on veel nägemata ja kogemata. Siia tuleb tagasi tulla.
28. juuni oli viimane festivalipäev. Hommikupoolikul võtsid veel kõik rannamõnudest, mis võtta andis. Keegi ei pannud enam päikesekaitsega kreemi peale - saaks ometi võimalikult palju suve koju kaasa viia. Õhtune lõppkontsert võttis festivali kokku. Kuidagi kurb oli, keegi ei igatsenud veel kodu järele. Pärast kontserti tegime lõpupikniku rannal. Laulsime, tantsisime, rüüpasime sangriat ja nautisime sumedat suveööd. Meie juures käisid ka korraldusmeeskonna liikmed. Tänasime neid toreda festivali eest ja võtsime vastu nende tänusõnad. Ööst sai tasapisi hommik. Reelika pidi meist eraldi Riiga lendama ja seetõttu saatsime ta koos Mehhiko tantsijatega Barcelona lennujaama, ise naersime, et Reelika loob suhteid meie sõiduks Mehhikosse.
29. juunil pakkisime kohvrid ja asusime kodu poole teele. Seekord sujus kõik ladusalt, pagas ja meie olime korraga Riias, nüüd veel bussiga Tartusse ning olimegi kodus.
Minu käest on küsitud, et kelle raha eest me niimoodi reisime. Hea vallarahvas, me reisime päris iseenda raha eest, valla raha pole me selleks sentigi kulutanud.
Tantsurühm Vihista Viisku alustab uut hooaega neljapäeval, 6. septembril kell 19.00 Vastse-Kuuste kultuurimajas.
