Esmalt peab riik tunnistama omavalitsusi kui iseseisvaid ühiselu korraldamise institutsioone. Ehk siis suhetes omavalitsustega aktsepteerima Euroopa Omavalitsusharta põhimõtteid.

Põhiküsimuseks on väärikas, partnereid austav suhtlemine omavalitsustega. See tähendab tegelikke läbirääkimisi, tegelikku kaasamist probleemide lahendamisel, seaduste ja otsuste ettevalmistamisel jne. Ja ettepanekute arvestamist.

Teiseks oluliseks küsimuseks on tsentraliseerimine ja omavalitsuste vabaduste piiramine. Täna on valitsus arvamusel, et omavalitsused on nõrgad ja seetõttu tuleb paljud ülesanded riigis keskvõimu kätte koondada. Tihti põhjendatakse seda ka ressursi kokkuhoiu vajadusega. Või liigse võimukusega. Samas piiratakse asjatult omavalitsuste õigusi pandud ülesannete täitmisel või iseseisva maksupoliitika ajamisel. Seejuures jäetakse tahaplaanile demokraatia ja omavalitsuste põhiolemus - langetada otsuseid võimalikult rahvale lähedasemal tasandil. Demokraatia pole kõige odavam valitsemisviis, aga paremat meil pole. Liigne tsentraliseerimine viib meid autokraatliku riigi poole.

Kolmandaks on kogu riigi haldamise arutelu puudumine. On välja käidud ideid erinevatest reformidest, aga sisulist arutelu ja seejärel kokkulepitud viisil läbiviimist pole suudetud käivitada, ekspertide ettepanekute arutamisega koos omavalitsustega ei tegeleta.

Siit-sealt on kosta, et juhul kui riik midagi lähiajal ette ei võta, siis... . Millised võiksid olla omavalitsuste sammud kui riik teie nõudmisi-soove tõsiselt ei võta?

Ma ei pea õigeks asuda kohe mingeid protestiaktsioone korraldama. Pigem püüame ikka käivitada asjaliku arutelu ja koostöös probleemidele lahendused leida.

Kuidas olete rahul regionaalministri tegevusega?

Iga töö nõuab pühendumist ja ühises meeskonnas kolleegide toetust. Regionaalpoliitika on kogu valitsuse asi ja võimalus. Teha on palju!

Milline on Teie seisukoht kolmiku: omavalitsus - omavalitsusliit - maavalitsus funktsioonide osas? Kas omavalitsusliidud vajaksid suuremat ja olulisemat rolli ning kas siis üldse on vaja maavalitsust?

Olen jätkuvalt arusaamisel, et Eestile on paras 60-70 omavalitsust. Ehk just nii palju on meil tegelikke (tõmbe)keskusi, kuhu inimestel tihedamini asja on.

On mitmed teenused, mida saab ja peab lahendama maakonna või regioonide tasandil. Seega vajab maakonna tasand selgust. Tänane olukord, kus mõnes asjas on oluline maavanema, mõnes omavalitsusliitude institutsioon, on dubleeriv, segadust tekitav. Samas pole kummalgi selget volitust rääkida nö
maakonna nimel. Hull on olukord, kui omavalitsused ja maavanem omavahel ei suhtle. Seega tuleb arutada, kas anname olemasolevatele omavalitsusliitudele selge rolli ja ülesanded maakonna otsuste langetamiseks või tugevdame taas maavalitsusi. Igal juhul on vaja maakonna tasandile otsustusõigusi ja selgust juurde.  

Kui see nii oleks, siis võib paljud riigi kätte koondatud ülesanded, teenused, taas omavalitsuste ja nende liitude kätte anda. See on ka omavalitsusharta üks oluline põhimõte - ise otsustada ja ise vastutada. Kohalikku elu korraldab kõige paremini kohalike inimeste huvides just omavalitsus.