Teekond raamatu juurde


Haanjas – ’kui siit pilvepiirilt alla vaatan ...’
Haanjas – ’kui siit pilvepiirilt alla vaatan ...’Eestielu

Kadrina vallas on 5 raamatukogu – Kadrinas asuv valla raamatukogu kui keskne ja juhtivsuunav ning 4 fi liaali, asukohaga Huljal, Viitnal, Vohnjas ja Kihleveres.

1. detsembri seisuga oli laenutusi 52 000, mis on rohkem kui mullu samal ajal. Külastusi oli 1. detsembriks 29 000, mis jällegi mullusest rohkem. Et raamat on ostes kallis, siis raamatusõbrad piirduvad raamatute laenutamisega lähimast raamatukogust. Kui soovitud teost kohapealses kogus ei leidu, tellitakse see mõnest teisest raamatukogust. Seega on raamat toodud inimesele nii lähedale kui vähegi võimalik. Ja seda kasutatakse ka agaralt ära. Aja jooksul on välja kujunenud lugejad, kes tahavad või suudavad teistest rohkem lugeda, kel on tekkinud lausa kirg kirjanduse järele.

Allpool toimuvas jutuajamises tutvume ühe aktiivsema lugejaperega – Heldur ja Maria Martinsoniga.

Kust on pärit teie suur lugemishuvi? On see alanud juba lapsepõlves? Maria Martinson (edasp. M.M.):

Lapsepõlvest ei saanud ma õieti midagi kaasa. Kasvasin ühes Ukraina külas. Oli sõjajärgne aeg, kodus ei olnud ühtegi raamatut. Ka algkoolis mitte, kust algas mu koolitee, ei hakanud silma, et seal ka raamatuid oleks olnud. Kuni 5.-6. klassini olin looduslaps. 17-aastase neiuna tulin Tartusse ülikooli õppima, oskamata eesti keelt. Alles siin, Eestis, algas mu keeleõpe. Peamiseks õpetajaks sai mu õde, hiljem ka ülikooli õppejõud, keelemees ja läti kirjanduse tõlkija Karl Aben. Tudeng just jõukalt ei elanud, kuid viie aastaga kogunes terve väike raamatukogu. Tol ajal oli ju raamat odav.

Heldur Martinson (edasp. H.M.):

Minu esimene tutvus raamatuga oli mõnevõrra teistsugune. Mäletan, et olin nelja-aastane, kui kogu meie pere, elasime siis Tartus, otse Baeri ausamba taga vanas puumajas, isa luges kogu perele raamatuid ette. Meid oli neli last, kokku kuueliikmeline pere. Raamaturiiul kodus oli kitsas ja kõrge, sellel leidus ka raamatuid. Lugema hakkasin juba enne kooli. Õppima sattusin Tartu õpetajate seminari harjutuskooli (see oli kool, kus andsid praktikatunde tulevased õpetajad – toim). Tuli ette ka kolimisi ühest koolist teise. Klassivendadeks olid mitmed hilisemad tuntud tegelased, nagu Aare Purga, kellest sai kurikuulsa ettevõtte Desintegraator peainsener, Enn Pütsepp, hilisem arst ja ühiskonnategelane jt. Kõik me käisime linnaraamatukogus raamatuid laenutamas ja lugemine sai hoo sisse, tekkis lugemisharjumus. Kuni mittetäieliku keskkooli lõpuni sai ikka palju loetud. Siis tuli aga tööleminek Kasahstani, teenistus Nõukogude armees, pärast seda õppimise jätkamine... Aga mu isa luges ka vanas põlves ikka hoolega edasi.

Kasahstaniga on seotud veel üks asjaolu, sest sõjaväes olin ka seal, Iraani-Afganistani piiri ääres. Olin sealkandis ainuke eestlane. Vene keel oli mul ka enamvähem mõistlik. Olin aasta teeninud, kui üks teenistuskaaslane muretses lugemiseks läti tuntud kirjaniku Vilis Lācise venekeelse romaani „Torm“. Hakkasin seda sirvima, taipasin, et saan kõigest aru, hakkasin tajuma emotsionaalselt nii sisu kui karaktereid...Edasi läks juba suuremaks lugemiseks, iga vaba hetk sai pühendatud kirjandusele. Väeosa raamatukogus töötas üks ohvitseri proua, tema pani põnevamaid raamatuid minu tarbeks kõrvale. Nii sain kahe aastaga suureks lugejaks.

M.M.: Mulle jäi kuidagi ere mälestus Jack Londoni raamatust „Martin Eden“. Ununud on selle sisu üksikasjad, aga sügav, isegi vapustav mulje jäi püsima. Olin siis kuuenda (!) klassi õpilane. Ma pole kunagi olnud öine raamatute neelaja, aga seda mäletan, et Londoni romaani lugesin öösel kella neljani, ma lausa nuuksusin ja nutsin...Pere aga magas teises toas...

H.M.: Mäletan ka seda romaani, ja seda, kuidas vana meremees pani oma koisse koti kuivikutega. Oli aeg pärast sõda, aga mis tähendasid siis kuivikud, mis mõtteid need tekitasid.

M.M.: Mul on selline isemoodi mälu, et faktid võin unustada, aga meelde jääb elamus loetust, isegi süžee kaob mälust.

H.M.: Sõja ajal, võis olla aasta 1943, olin maal. Hakkasin lugema mingeid lasteraamatuid. Leidsin muinasjutu Piibelehest. Veerisin seda sõna maikelluke. Jäi meelde. Hiljem tulid juba suuremate raamatud, nagu „Valendab üksik puri“, „Valgus Koordis“ ja teised. Aga „Tõe ja õiguse“ peale siis veel mu hammas ei hakanud.

M.M.: Nagu eespool öeldud, tulin Tartusse õppima vene filoloogiks. Kaasas olid ka ukrainakeelsed tähtteosed, nagu Taras Ševtšenko „Kobzar“ („Laulik“ eesti keeles), tuntud ukraina poetessi-klassiku Lesja Ukrainka teosed jt. I kuni III kursuseni õpetas meid Lätis sündinud eestlane, tõlkija ja kirjanik Karl Aben. Tema õpetamise abiga hakkas meie eesti keel kiiresti arenema. Peagi öeldi mulle, et aktsent on olemas, aga jutt on grammatiliselt õige.

Millised teosed – ilukirjandus või populaarteaduslikud või ajaloolise sisuga teosed on teile enam meeldinud? On teil lemmikuid teiste rahvaste kirjandusest?

H.M.: Ma ei saa öelda, et eri rahvaste kirjandus kuidagi teistsugusena mulle tunduks. See pole minus kunagi probleeme tekitanud. Aastaid tagasi olid mu lugemislaual põhiliselt romaanid. Nüüd olen enda jaoks avastanud teostesarja, mis kannab üldnimetust „Minu ...“. Need on Petrone-Kirjastuse väljaanded, põnevad raamatud maailma riikide ja paikade elust, nähtuna vahetult raamatu autori silmadega. Eriliselt meeldis mulle Kätlin Hommiku-Mrabte teos „Minu Maroko“. See on eestlannast moslemi pihtimus, kes „vaatab maailma teistpidi“. Tegemist on tõetruu, sügava jutustusega elust Marokos, kus noor eesti naine on juba viiendat aastat abielus moslemiga. Pealegi on raamat kirjutatud väga heas, puhtas eesti keeles.

M.M.: Ukrainas elades kolisime maalt linna, mille koolis sain headesse suhetesse oma inglise keele õpetajannaga. Et olin varem võõrkeelena saksa keelt õppinud, tuli nüüd linnakoolis üle minna inglise keelele. Sain oma õpetaja abiga kiiresti järje peale. Hakkasin tema abiga peagi inglisekeelseid raamatuid lugema.Üks esimesi autoreid oli Arthur Conan Doyle, tuntud „Sherlock Holmes“‘i sarja autor, siis tulid teised: Ethel Voynichi „Kiin“, Ernest Hemingway „Vanameesja meri“ jt. Ülikoolis õppimise ajal meeldisid rohkem kirjandusloolised asjad. Selleks aitasid kaasa ka professor Juri Lotmani mõjutused, sest uurisin ka tema semiootilisi kirjutisi. Meelde on jäänud ühe Prantsuse päritolu autori raamat Anton Tšehhovist, lugesin ka ajalookäsitlusi. Filosoofilised teosed mulle eriti ei istunud.

H.M.: Iga raamat on teatud mõttes filosoofiline... Mulle on saanud harjumuseks kirjutada kladesse üksikute kirjanike mõttesähvatusi. Need märkmed on varustatud ka viidetega, et hiljem vajaduse korral oleks neid võimalik üles leida.

Mis praegu käsil on?

H.M.: Praegu loen Erik Tohvri raamatut „Laenatud rõõm“. See on väga tänapäevane eesti elu kajastav teos, kus juttu võlgu elamisest ja võlaorjuses ägamisest.

M.M.: Arvan, et iga kirjanik, kes väga palju kirjutab (avaldab), ammendab ennast pikapeale. Isegi meie klassiku Jaan Krossi puhul olen seda märganud, kuigi ma pole veel kõiki tema teoseid lugenud. Aga kui olin läbi lugenud tema „Paigallennu“, jäin mõttesse: aitab, onu, kirjutamisest. Sageli on mind virgutanud lugema kirjanike-juubilaride teosed. Kui tuli kätte Tšehhovi juubel, võtsin ette tema kümneköitelise teoste kogu ja lugesin kõik raamatud läbi kirjadega lõpetades. Samakordus ka Šolohhoviga, Puškiniga, Tammsaarega 1978. aastal. Ka Kalevipoja lugesin läbi seoses Kreutzwaldi juubeliga. Kirjaniku juubel on minu jaoks märk sellest, et tema teoste juurde korraks veel tagasi tulla.

Mis on teie arvates oluline ühes kirjandusteoses? On selleks „võõra“ maailma lahti mõtestamine, sisemise, hingelise rahulduse saamine või hoopis enda väljendusoskuse arendamine?

M.M.: Ande ja südametunnistuse tajumine kirjaniku juures, need on vast olulised.

H.M.: Kirjaniku isikupära, see on tähtis. Võtame näiteks Jaan Krossi teose „Rakvere romaan“, see köidab lugejat.

M.M.: Ka ekraniseeringud, kui aluseks on mingi kirjandus-teos...Siis tekib tahtmine teost uuesti lugeda. Mul oli imeline juhus, kui vaatasin režissöör Bondartšuki filmi „Isa Sergi“, mil les lavastaja ka ise mängis, siis tajusin, et Lev Tolstoi jäi oma romaaniga Bondartšuki kõrval kahvatuks.

Kuidas olete rahul meie kirjandusklubi tegevusega? Kas senine läbiviimise kord ja vorm teile meeldivad?

H.M.: Nendel õhtutel, kui oleme käinud, oleme ka rahule jäänud. Kedagi esinejatest ei oskagi õieti esile tõsta. Oleme Mariaga arutanud, et ega rohkem rahvast midagi juurde ei annaks. Kolmkümmend inimest oleks praegustes ruumides see paras hulk, kui arutelud nö koos püsiksid ja mulje terviklikuks kujuneb. Need üritused võiksidki jääda kammerlikeks. Viimasel korral me ei käinud, sest poliitikud meile huvi ei paku. Aga kõik need kirjandusõhtud on väga hästi korraldatud. Meil on ka veel meeles muljed omaaegsest Kadrina raamatusõpradeklubist. Üks meie tolleaegne kirjandusõhtu salvestati isegi Eesti Raadio programmi.