Taaskasutatud materjalidest valmistatud laud oli kaks aastat kasutuses Tallinnas, Kultuurikatla Kanalas. „See (laud) on juba vandaalid üle elanud, loodetavasti siin ei ole kombeks asju lõhkuda,“ ütleb Vootele reketeid pakendist välja võttes ja neid poistele ulatades.

Lauatenniselaua valmistas Vootele koos partneriga oma MTÜ projektina. „Minu idee ongi ehitada vanadest materjalidest laud ja viia see kuhugi, kus sellest rõõmu tuntakse,“ võtab Vootele kokku projekti sisu. „Soovin, et inimesed saaksid ennast liigutada,“ selgitab Vootele. Teise sarnase laua viis ta Lasnamäele, kus soovib jätkata Kultuurikatlas alanud projekti.

Vootele on tuntud Vaherite tsirkuseperekonnast, ta on pere vanim poeg. „Tsirkuse tegemine on ära vaibunud, jäänud on veel üks number Estonia teatri etenduses „Minu veetlev leedi”. Aktiivse esinemise lõpetasin 15-aastaselt.

„Tahtsin teha midagi muud,“ selgitab ta ja räägib siiralt, mille kõigega tegeleb. Sellest võib oletada ta rahutut loomust. „Tsirkusetöö oli tippsport koos oma heade külgede ja puudustega . Vähem sai tegeletud karate, riistvõimlemise, kergejõustiku ja maadlusega,“ seda kõike lapsena, õppides samal ajal Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassis.

Hariduselt on Vootele Tallinna Ülikooli lõpetanud koreograaf. Aga nüüd õpib ta hoopis rätsepaks. „Mulle on alati meeldinud riided. See võlus mind ka tsirkuses ja Estonia teatris töötades, kus kostüümidel on kanda oluline roll. Olen alati igatsenud osata õmmelda.“

Vaherepliigina lisab Vootele, et just Estonias nakatus ta lauatennise pisikusse.

Kui sealne korralik laud ära lagunes, putitaski ta oma esimese laua. Kultuurikatla juures oli Vootele teine suurem ettevõtmine muusikaürituse „Diletantide Avangard“ korraldamine.

Elu vingeimaks kogemuseks hindab Vootele 6 kuud kestnud retke Ameerikas mõni aasta tagasi – näpuküüdiga Mehhikost Argentiinasse. Seal puutus ta kokku igasuguste inimestega – alates pisisulidest kuni ülilahkete võõrustajateni.

„Sõber on nimetanud mind posthipsteriks, ise pean ennast pigem isetegijate subkultuuri esindajaks – jätkusuutliku eluviisi pooldajaks. Ameerikas veedetud aeg andis sellisele suhtumisele ainult indu,“ räägib Vootele ja jätkab selgitustega, kuidas me liiga palju tarbime ja liiga palju viskame tarbimisväärtusega asju ära, kuidas saaksime säästa keskkonda. Sel nädalal on ta Tartus, kus osaleb Tallinna Kõrgema Kunstikooli moeetendusel. Vootele kollektsiooni meeste püksid ja vestid on valmistatud mõõdukalt kasutatud mööbli- ja kardinariidest.

„Nüüd tahaks olla veidi rahulikum, jagada oma 29-aastast elukogemust ja pakkuda midagi ühiskonnale. Võtke sedagi lauda kui minu kingitust. Ja hoidke, et sellest kingitusest jätkuks võimalikult paljudele,“ ütleb Vootele poistele reketeid ulatades.