Teoloog, keda kisub taevasse

 (6)
Teoloog, keda kisub taevasse
Pille Joala eelmisel suvel õhuväe 95. aastapäeval koos poeg Karl Robiniga lennuki tiiva all vihmavarjus.Foto: Agnes Joala

Alates 2008. aastast tiirutab päevast-päeva marsruudil Kõmmaste-Ämari lennubaas üks õbluke tedertähniline naisterahvas, kes maiseid asju ajab Ford Fiesta roolis ja taevaseid tegemisi hoides pihus lennuki AN–2 juhtkangi. Viimast teeks õhuväe leitnant Pille Joala pensionini, kui vaid saaks.

Ainult taevas on piiriks – see ütlus tundub Pille puhul täielikult paika pidavat, olgu see siis kas otseses või kaudses tähenduses. Ta on tõeline lennukite, eriti just AN–2 fänn, kuid selle põhjus võib peituda ka geenides.

Kui Pille ema oli 6-aastane,siis viidi ta eluohtlikus seisundis kiirkorras sanitaarlennukiga Paidest Tallinnasse operatsioonile. Pärast ajuoperatsiooni öeldi, et pole kindel, kas ta uuesti rääkima või kõndima hakkab, aga kõik läks hästi. “Mu vanaema sõnul oli lennukiks AN–2,” ütleb Pille. “Seega olen ma arvatavasti üleüldse olemas tänu sellele lennukile, millega ma ise nüüd lendan.”

Esimene AN–2 valmis 1947.aastal. Enamus meist tunneb oma lapsepõlvest seda lennukit hüüdnimega „metsavaht“ või „moosiriiul“. Tegemist pole piloodile lihtsa lennukiga, sellega on Pille sõnul füüsiliselt veidi raskem lennata. Tal kulus sadakond tundi lennuaega, enne kui ta hakkas ennast selle lennukiga mugavalt tundma. Kapteniks saamise eelduseks oli 500 lennutundi. Seegi on ammu täis. Paljud seda muidugi ei tea.

„Lennušõudel on ikka seda olnud, et arvatakse, et olen maskotina kaasa võetud,“ naerab Pille. Tegelikult on Eestis naislendurite osakaal märkimisväärne, ka õhuväkke on peale Pille ametisse asunud veel üks õrnemast soost lennukipiloot, naissoost kopteripiloote on tegevteenistuses tänase seisuga samuti kaks. Selle võrdõiguslikkuse tahuga tunduvad siinmail asjad täitsa korras olevat juba pikemat aega. Nimelt mullu tähistati esimese eestlasest diplomeeritud naislenduri Elvy (Elviine) Kalepi 115. sünniaastapäeva, kes oma esimesed lennud tegi eelmise sajandi kolmekümnendatel.

Et aju ei hallitaks

Kuidas saadakse piloodiks? Vaadates Pille eelnevale elukäigule tagasi, tundub, et selleks tuleb palju õppida ja töötada. Või on see midagi muud, mis lõpuks kõrgustesse aitab tõusta?

Juhuste kokkulangemise tõttu elas Pille vanaema juures ja lõpetas põhikooli Tamsalus, sealt edasi siirdus ta Nõo Reaalgümnaasiumi lennundusklassi, mille lõpetades sai ta ametlenduri kutse. Lennukolledž (praegune Eesti Lennuakadeemia)oli toona juba olemas, kuid piloote veel ei koolitanud.

Kuna Pillel puudus võimalus minna kohe sama eriala edasi õppima, läks ta Tartu ülikooli majandust õppima. “Kolm aastat õppisin, kuni sain aru, et see pole päris see, mis mulle meeldiks,“ meenutab ta.

Seejärel tegi ta vahepeal vajalikuks osutunud riigieksamid ja asus Tartu ülikooli usuteadust õppima ja lõpetas ülikooli diplomeeritud teoloogina. Usuteaduskond on küll Tartu ülikooli väikseim, kuid üks neljast vanimast teaduskonnast, mis peale tugeva akadeemilise humanitaarhariduse andis hea võimaluse juurde õppida võõrkeeli. Pärast ülikooli on proua leitnant (see oleks praegune ametlik pöördumisviis)aeg-ajalt olnud ülikooli judaismi ja islami teemadest kõnelevate lõputööde retsensendiks.

„Kui sa midagi ei tee ja õpi, siis läheb aju hallitama,” tõdeb Pille.“ Tuleb ennast korraks kokku võtta.“

Muljetavaldava haridustee kõrval on Pillel ette näidata sama silmatorkav töönaise CV. Seal on kirjas 31 töökohta, millest enamus langeb küll tudengipõlve aega. Taevatrepi esimesteks astmeteks olid muu hulgas külvitöölise, sekretäri ja postiljoni ametikoht.

„Ämarisse tööle tulemine oli huvitav juhus,“ meenutab Pille. „Istusin 2007. aastal naistepäeval oma Tartu kodus ning helistas toonane lennubaasi ülem, kel oli kolm küsimust: „Millal sa viimati lendasid?”- “Kooli ajal.” - “Kui vana sa oled?” - “30.” - “Millal sa lennubaasi tööle tuled?” - “Homme.” See oli mu elu lühim tööintervjuu.“

Algul elas piloodi kohale pürgija Ämaris üürikorteris ning seadis eesmärgiks, et kui ta aasta jooksul lendama saab, siis jääb ta siia kanti elama. Nii juhtuski ja seejärel paiksena Kõmmastesse sattumine oli lihtsalt puhas juhus.

Poeg aitas lõimuda kohalikega

Pillel on poeg Karl Robin. Kas on raske olla piloot ja ema?

„Olen hästi tänulik oma töökaaslastele ja muidu tuttavatele, kes elavad ümbruskonnas. Mu last on terve küla ja lennubaas kasvatanud. Kui meil on näiteks öölennu treening, siis võtan lapse kaasa ja baasis keegi töökaaslastest hoiab teda,“ vastab Pille. Pikemate õppuste ajal - nagu seda on Kevadtorm- tuleb poisil veeta paar nädalat Tartus sugulaste hoole all. Pille jutustab, et Kõmmastes ja ka mujal olnud nii, et inimesed tulevad ja ütlevad tere. Tema neid ei tunne, aga nad tunnevad ta last.

„Tahaks Padisel lapsega kelgutama minna, aga ma ei tea, kuhu minna. Laps ütleb, et tema teab. Karl Robin on nii mulle tutvustanud kelgumäge, kloostrivaremeid, mini arenat, virgestusala,“ jutustab Pille. „Mu suhtlus kohaliku rahvaga on tekkinud tänu Karl Robinile, lasteaiast on need tutvused tulnud.“ Nii on koos käidud meisterdamas ja Ristil pühapäevakoolis.

„Ma ei oska kolme asja: keevitada, balletti tantsida ja abielus olla,“ tõdeb Pille lõpuks oma seniseid tegemisi kokkuvõttes. Tundub, et need puudujäägid talle siiski väga meelehärmi ei valmista.