Tere tulemast Balti jaama ehk kuidas ma WC otsinguil pidin peaaegu püksi tegema

Hiljuti lugesin artiklit, kus räägiti piinlikust probleemist maanteede ääres. Nimelt puuduvad inimlikud võimalused ihu kergendamiseks ning endiselt peab toimetama puude ja põõsaste varjus. Aga pole just suur saladus, et ka keset linna võib tekkida olukord, kus tualeti puudumine sunnib jalad ristis otsima varju pakkuvaid põõsaid.

Mõned päevad tagasi sõitsin rongiga Tallinna poole. Juba sõidu alguses oli tunda, et peagi peab külastama ruumi, kus ka kuningad jala käivad. Rongis WC-d ei olnud ning ka vastupidisel juhul oleksin eelistanud viisakamat võimalust enda kergendamiseks. Ei pidanud alla tunnist sõitu nii pikaks, et väga muretsema peaks. Aga kitsad riided muutsid probleemi minutitega üha häirivamaks.

Balti jaama jaamahoone oli juba suletud ning kiirustasin üha väljakannatamatuks muutuva hädaga tunnelis asuva tualeti poole. Minu nägu vajus ilmselt väga pikaks, kui loodetud kergenduse asemel nägin WC-d alla lastud turvaseina taga nukras pimeduses. Jooksin tuldud teed tagasi ja pöördusin Balti jaamas asuvasse söögikohta. Seal vaadati mind kaastundlikult, kuid laiutati ainult käsi - neil tualetti seal ei ole. Õnneks meenus söögikoha töötajale, et Tallinn paigaldas hiljuti sinna lähedale parklasse viisaka teisaldatava kemmergu. Suund sai kohe sinnapoole võetud. Paraku sülitas avaliku käimla mündisüsteem mulle mu sendid korduvalt tagasi. Alles siis nägin väikst kirja, et tualett ei ole kasutusel. Sel hetkel tekkis mul juba paanika. Narritatud põis hakkas valuga oma rahulolematust väljendama.

Edasi jooksin jaamahoones paiknevasse kasiinosse. Palvele kasutada nende WC-d raputati pead. Öeldi, et enne pean midagi ostma. Pakkusin küll, et annan kogu oma sularaha, et ainult korra ära käia, kuid seal jäädi endale kindlaks. Tundus mõttetu hakata menüüd uurima, et mis ma nende hindade juures oma olemasoleva sularaha eest osta saaks ja kaardiga ma põhimõtte pärast ei olnud nõus kasiinos maksma.

Ma juba mõtlesin meeleheites, et kas tõesti pean ma keset linna, käidavas kohas lumehangede vahel oma asju toimetama. Viimane lootus oli hotell. Seal oli lõpuks kaua otsitud kasutamisvalmis WC. Paraku pika järjekorraga ja kõik järjekorras olijad seisid piinatud näo ja ristatud jalgadega. Õnneks hotelli adminstraatorid olid vastutulelikud ja avasid ka inva WC ukse.

Veelkord suured tänud Shnelli hotelli töötajatele. Aga see kogemus pani mind mõtlema, et kas selline olukord on normaalne? Arvestades, et rongiga saabujate jaoks on Balti jaam esimene koht, mille järgi hakatakse linnast oma muljet kujundama. Arvan, et on vara valutada oma pead maanteede ääres puuduvate tualettide pärast, kui isegi pealinna ühes sõlmpunktis ei suudeta pakkuda toimivat tualetti jaama territooriumil.