Testament või kinkeleping: mida tasub silmas pidada?
Elusate inimeste vahel on asjade ühelt teisele andmiseks laias laastus kolm võimalust: asi antakse raha eest (müümine), asi antakse tasuta (kinkimine) või saadakse ühe asja vastu mingi teine asi (vahetamine). Pealkiri sõltub sisust, kuidas on osapooled omavahel kokku leppinud, kas teine pool peab midagi vastu andma või mitte.
Kinkimine ja testamendi tegemine
Väga tihti küsitakse ka, mis vahe on kinkimisel ja testamendi tegemisel. Kõige olulisem vahe on selles, kes on asja omanik. Kui lepitakse kokku maja või korteri kinkimises, saab kinkija asja omanikuks põhimõtteliselt kohe pärast lepingu sõlmimist. Testamendi tegemine tähendab seda, et inimene määrab, kellele jääb tema vara pärast tema surma. Eluajal on ta ise endiselt kõigi oma asjade omanik ja võib nendega teha, mis tahab. Kui ta on elu jooksul kõik asjad ära müünud või kinkinud ja raha ära kulutanud, ei jää pärijale lihtsalt mitte midagi. Teine vahe on selles, kuidas saab juba tehtut muuta. Kinkeleping on kahe inimese vaheline kokkulepe ja kokkuleppe mõte on see, et üks ega teine ei saaks lihtsalt niisama ringi mõelda. Kui inimene pärast kinkimist hakkab tehtut kahetsema, saab ta asja tagasi ainult siis, kui kingisaaja on nõus selle tagasi andma. See oleks siis juba uus kokkulepe. Testamendi teeb aga inimene üksi, olles seotud ainult omaenda mõtete ja soovidega. Kui mõtted ja soovid muutuvad, ei ole vaja kellegi käest nõusolekut küsida, et testament ringi teha. Oma ID-kaardil ja PIN-koodidel tuleks seega silm peal hoida.
Mõnikord on inimesel ettekujutus, et kui ta on midagi ära kinkinud, tuleb edasisteks tehinguteks temalt ikkagi luba küsida. See niimoodi ei ole. Nii nagu ei pea korteri müümiseks või pantimiseks minema nõusolekut küsima inimeselt, kellelt korter kunagi osteti, nii ei ole ka kingitud asjade puhul järgmiste tehingute osas eelmisel omanikul enam mingit sõnaõigust. Seetõttu tasub üldiselt ära kinkida ainult asju, mida inimene ei vaja, mis on talle koormaks kaelas või mida ta kasutada ei kavatse.
Kui kingid enda elukoha
Eelnevast hoolimata soovivad inimesed tihti kinkida oma elukohaks olevat kinnisvara. Sellise tegevuse mõistlikkust ei ole notar pädev hindama, küll aga on tungivalt soovitatav leppida siis kokku, et kinkijal on õigus asja elu lõpuni kasutada. Kui selline õigus on kinnistusraamatusse kantud, kehtib see omanikuvahetuse korral ka uue omaniku suhtes. Piltlikult öeldes saab asja sel juhul müüa koos seal sees elava inimesega. Sellisel juhul tasub leppida kokku ka selles, kes tasub kommunaalkulusid. See kokkulepe võib olla oluline lisaks vaidluste vältimisele ka ootamatu omanikuvahetuse puhul (näiteks surmajuhtum või vara võlgade katteks müüki minek).
Kasutusõigust ilma kasutaja nõusolekuta tolle eluajal tema nõusolekuta lõpetada ei saa, küll aga tuleb silmas pidada kahte nüanssi. Esiteks, kui korteril või majal on eelnevalt hüpoteek, siis hüpoteegi katteks sundmüügi korral kasutusõigus lõpeb. Teiseks, e-tehnoloogiate arengu tõttu on notar järjest rohkemate toimingute juurest eemale tõrjutud ja näiteks õigusi saab kinnistusraamatust kustutada ka ilma notari juurde tulemata ID-kaardiga veebikeskkonnas. Oma ID-kaardil ja PIN-koodidel tuleks seega silm peal hoida, sest arvuti ei tee vahet, kes klahve vajutab.
Kingi tagasinõudmine
Kingisaajale võib panna lepingus kohustusi, mis ei seisne raha maksmises. Näiteks soovitakse mõnikord kokku leppida selles, et kingisaaja peab kinkijat abistama poeskäikudel, arsti juurde minekul, kinnisvara korrashoiul, hooldama lemmiklooma või tegema midagi muud taolist. Saab ka kokku leppida selles, et kui kohustust ei täideta, tuleb asi tagasi anda. Igasuguste hoolitsemise ja abistamise kohustuste kokku leppimisel tasub aga teada, et mida umbmäärasem on kohustus, seda tõenäolisem on selle üle vaidlus tulevikus, kui elu ja arusaamised võivad olla muutunud. Nende kokkulepete täitmist aga, mida pole kirja pandud, nõuda ei saa.
Seadus näeb ette kingi tagasinõudmise võimaluse jämeda tänamatuse puhul. See oleks mingisugune ääretult halb käitumine kinkija enda või mõne tema lähedase inimese suhtes. Tähtaega sellisel tänamatuse keelul ei ole. Küll aga tuleb juhul, kui asja vabatahtlikult tagasi ei anta, pöörduda kohtu poole ja seal tõendada, mis täpselt juhtus. Kohtuvaidlus omakorda võib nõuda palju aega, raha ja närve.
