Tiina Toomet: Kassid tuppa luku taha? Kuidas on olukord mujal maailmas
Olin valmis uksele kloppima ja kella andma, et loomake koju pääseks, aga õnneks märkasin kassi kaelas lipikut, kus kirjas olev aadress viitas hoopis vastasmajale. Kahmasin kassi kaenlasse ja üle tee. Vastasmaja oli muidugi ka lukus, aga kassi kaelas lisaks aadressile ka telefoninumber. Karjusin teisel pool teed seisvale tütrele ükshaaval numbreid, saime omaniku toru otsa, kes teatas, et kass on harjunud iseseisvalt õues olema, kaugele ei lähe ja kui ta töölt tuleb, siis pääseb kiisu tuppa. Minu jaoks oli see täiesti piisav ja adekvaatne selgitus. Natuke küll muretsemapanev, sest meie tänaval on üsna elav liiklus, aga ju on omanik sellega arvestanud. Kass paistis õuesolekut nautivat, naabermajja trügis ilmselt seltsimissoovist ja kui ta peaks vahel ka minu aeda ilmuma, siis minul sellega küll mingit probleemi ei ole.
Ilmaselt on aga kassiprobleem suurel osal aedlinnades elavatest inimestest ja seda püütakse ka jõudumööda lahendada. Õige ka, aga küsimus on, kas ikka õigest otsast.
Aastaid tagasi, kui praegune majandusminister Juhan Parts oli riigikontrolör, lugesin Eesti Ekspressist tema artiklit pabertiigritest. Pabertiigriteks nimetas ta hambutuid seadusi, mis kirjapandult küll mõjuvõimsate ja probleemelahendavatena tunduvad, tegelikus elus aga paberile jäävadki, kuna nende täitmist on võimatu tagada ja kontrollida. Riigikontrolör hirmutas toona, et lisaks mõttetusele on nad ka ohtlikud, need „pabertiigrid". Nimelt devalveerivad nad seadusi ja seadusekuulekust üldiselt. Kui ühe seaduse võib südamerahuga täitmata jätta, siis miks ei võiks seda teha ka teisega.
Viimsi vald on hakkama saanud ühe järjekordse „pabertiigriga". Muidugi on mitte-kassi-inimesed rahul - ometigi tehakse lõpp kasside omavolile, lõppeb laste liivakastide reostamine ja öine kassikontsert. Lapsevankri võib rahuga treppikotta jätta ja see ei haisegi kassikuse järele nii nagu kuurist toodud kaminapuudki. Elu muutub normaalseks.
Üks grupp kassi-inimesi on mures. Miisu on harjunud õues käima, on seda teinud kümmekond aastat ja tema ümberõpetamine on lootusetu. Kas kassipiinamine (tuppasulgemine), kassist loobumine või pidev trahvimaksmine...
Kolmas grupp kah nii nimetatud kassiinimesi ei mõtle midagi. Nad pole sellisest seadusest kuulnudki ja kui kuulevad - ei huvita. Trahvi nad niikuinii ei maksa (eks tõesta, et minu kass) ja ära viidud või kaotsi läinud kassi asemel võtavad nad kähku uue. Reeglina nad ei vaktsineeri, kiibista, kastreeri/steriliseeri oma looma ega tee talle ka mingit parasiiditõrjet. Seega on nemad tunduvalt suurem oht rahvatervisele, kui II grupi Miisu, kes steriliseeritu/kasteerituna reeglina ka oma koduhoovist kuigi kaugele kondama ei lähe.
Ning lõpuks on veel hulk kasse, kel polegi peremeest ning seega ei lähe neile korda ka meie „pabertiiger" ega üldse mingid ühiselu normid. Nemad koos eelmise grupi kassidega ongi põhilised liivakastide ja koridoride reostajad ning pahandusetegijad iluaedades. Me ei tohiks neile seda pahaks panna, sest see on nende elu loomulik osa. Pahandada tuleks inimesega, kes on nad sellist elu elama pannud. Kus ja kelle süül metsikute kasside koloonia tekkinud on?
Kuidas on lood mujal maailmas?
Kas leiutame jälle jalgratast? Kuidas on lood mujal maailmas, näiteks Soomes? Otse loomulikult ei jookse kassikarjad mööda Helsinki kesklinna. Soomlasest kassipidaja on piisavalt hooliv ja teadlik tema kassi ohustavatest riskidest (peamiselt liiklus), et pidadagi kassi ainult toas. Äärelinnas ja maakohtades käivad kassid küll omapead väljas. Kuna praktiliselt kõik on steriliseeritud/kastreeritud, püsivad nad põhiliselt oma territooriumil. Seega ei teki kuigivõrd tülisid teemal, et kass on korda rikkunud ja oma alalt väljunud. Mõnel juhul peavad küll tervise- ja loomakaitsjad ning volitatud loomarstid naabritevahelistesse arusaamatustesse sekkuma ja siis on süüdi muidugi see pool, kelle kass naabri aias pahandust tegi. Kuna Soomes on väga vähe hulkuvaid ja mitte kellegi omanduses olevaid metsikuid kasse, juhtub sedalaadi intsidente harva.
Samamoodi on ka Saksamaal ja Suurbritannias. Kesklinna kassidel pole õue asja ja äärelinnas on tavaliselt eramajal kassiluuk, mille kaudu kass ise oma toas/väljas-viibimist reguleerib. Kelluke kaelas, et linnud teaks eemale hoida ning kiibitud ja telefoninumbriga varustatud. Kuna pea igas Suurbritannia majapidamises on lemmikloom, siis pole suurt probleemi, et kass võõrasse aeda tikuks, sest seal on oma kass juba ees ja opereeritud lemmikud on sedavõrd vagurad, et ei hakka territooriumi pärast kaklema. Kui mõnel vastutustundetul kodanikul on kastreerimata kõuts, kes ümbruskonda terroriseerib, siis kutsutakse loomakaitse, kes kassi kaasa viib. Ei, mitte varjupaika või hukkamisele, vaid kliinikusse operatsioonile, kust loom manitsussõnade saatel pärast taas koju lubatakse. Manitsetakse muidugi omanikku, mitte kassi.
USA-s ja Austraalias on rohkem levinud kasside toas pidamine ja sealt saab häid vihjeid ja nõuandeid, kuidas looma tubase eluga harjutada ja seda talle põnevamaks muuta.
Karta on , et Viimsi „pabertiiger" saab hakkama vaid üksikute ula peal olevate kassidega, kelle peale kaevatakse peamiselt naabritevahelise tüli tõttu. Paar kohusetundlikku rumalukest (kassil kiip ja/või omaniku kontaktid kaelarihmal) saavad trahvi, metsikuid kasse ei püüta eriti innukalt (palju keerulisem, kui kodukassi naabri aiast üleskorjamine) ja vastustundetu kassiomanik võtab igal aastal uue looma, sest eelmine on siirdunud parematele jahimaadele või metsikute kasside hulka. Kohusetundlik rumaluke on mures ja üritab kassi toas pidada, mitte-kassi-inimene on petta saanud, sest reostus pole kuhugi kadunud.
Mis on sellisel juhul „pabertiigri" mõte? Kas kassiprobleemi lahendamine Viimsis või linnuke kirjas, et asjaga tegeletakse? Kass on visa loom, ei hooli ta linnukesest ega paberist tiigrist.
Ka näiteks Tallinna linna koerte- ja kasside pidamise eeskiri ütleb, et „5. Looma on lubatud pidada hoones ja piiratud territooriumil selle territooriumi omaniku loal või muu õigustatud isiku nõusolekul. Territoorium peab olema piiratud nii, et loom sealt omal tahtel välja ei pääseks. Loomapidajal tuleb välistada looma ärajooksmise ja inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalus."
Selle seadusepügala järgi oleks võinud vastasmaja Miisu südamerahus Mupole üle anda ja naabri trahvimist oodata. Aga mis oleks selle mõte ja kasu peale trahviraha?
