2005. aastast Skype´iga ühinenud Tiit töötas siiani ettevõtte tarkvara testimise osakonna juhatajana, nüüd võttis ta vastu ka kogu ettevõtte juhtimisega seotud võimalused ja vastutuse.

Tiidu pere kodumaja uksel Kohila alevis võtab külalist vastu sõbralik retriiver, valgusküllasel teisel korrusel peesitab diivanil rahulolev kass. „Kui on ruumi, siis võib ka lemmikloomi olla," kommenteerib Tiit, kellest 2009. aastal sai Kohila elanik tänu Kuusiku lennuväljale ja Raplast pärit elukaaslasele Kadri Kont-Kontsonile. „Vaatasin kaardil Rapla-Tallinn liini ja panin näpu keskele: vot siia tahaks elama tulla. Mulle on väga tähtis, et elukoha läheduses oleks toimiv ühistransport, et ma saaksin poes käia jalgsi ega oleks auto ori. Jälgisin ka seda, et turvateenistus, päästekomando ja kiirabi oleksid lähikonnas. Kohilas täpselt nii ka on. Sügisest sai mu kolmeaastane poeg Tormi siin ka lasteaiakoha. Teismeline tütar Riine käib Tallinnas koolis "

Imestan, et ei näe lapsi tahvelarvutit või nutitelefoni näppimas. „Meie arvutid elavad kõik koos kabinetis ja seal saavad ka kõik pere liikmed oma töid teha ja ka mõõdukalt mängida. Laste tubades arvuteid ei ole, telekat mitte," selgitab pereisa. Oma igapäevases elus püüab Tiidu pere võimalikult loomuliku elustiili poole, see tähendab ennekõike kohalikku päritolu mahetoitu, energia kokkuhoidu ja taaskasutust. Eluruumide ehitusmaterjalides domineerivad täispuit ja klaas, heas kombinatsioonis kaasaegse koduelektroonikaga on vanadest puukastidest kombineeritud riiulid jmt.

Kui pereema Kadri, kelle ettevõte Bioteek varustab soovijaid ökoloogiliselt puhta toidu ja küpsetistega, poetab lauale kausikese värskete speltajahust kaneelikuklitega, teeb Tiit mõnevõrra ootamatu avalduse: „Olen mõelnud, et Kohilast on üks pruulikoda puudu - õlleköök, kus tehakse kohaliku maitsega õlut. Kultuurselt. Mina olen elavast õllest väga vaimustuses," jätkab ta õhinaga. Ehkki oma pika kasvu tõttu näib Tiit viikingi järeltulijana, on ta sellel hetkel pigem iirlase moodi. „Ma ei joo enam ammu poe õlut, lihtsalt ei maitse, mis teha." Seda, kas Kohila pruulikoda hakkab pidama ta ise on veel lahtine, aga miskipärast usun, et võimatu see pole.

Automaagiline maailm

Mäletan, et tänu Tiidu eestvedamisele hakkasid volikogu istungid kaks aastat tagasi olema internetis otsepildis jälgitavad. Algul olid volikogulased üsna kõhklevad. Ühed kartsid, et rääkimisjulgust pärsitakse, teised jälle sisutühje etteasteid. Tegelikkuses aga unustati kaamerasilm üsna kiiresti ja töö käib loomulikus rütmis nagu varemgi. „Nii see on, tehnoloogia muutub nähtamatuks, automaagiliseks. Kui Skype videokõnesidki jälgin, võin tehnika vahepeal täiesti unustada ja suhtlus tundub täiesti vahetu," sõnab Tiit. Automaagiline on tõesti õige sõna tehnoloogiate muutumise ja võimaluste kohta.

„Programmeerimiskeeled muutuvad pidevalt. Kui oled IT-s tipptasemel, õpid kiiresti ja siis, mingil hetkel, sa enam ei kirjuta pelgalt koodi vaid kujundad tervet keskkonda. Panedki suhteliselt inimkeeli kirja, mida sa soovid ning arvuti loob kõik vajaliku, et lahendus toimiks - automaagiliselt, " seletab Tiit muheledes.

Tehnoloogia maagilistele võimalustele vaatamata eelistavad Tiit ja Kadri koos perega suviti langevarjuklubi kommuunielu, harrastades mõõdukat sportimist, lendamist ja langevarjuhüppeid. „Issi, lähme lennukiga sõitma, teeb Tormi ettepaneku, kui lendamise juttu kuuleb. Seekord otsustatakse siiski koju jääda. „Langevarjuhüpete korraldamine on suur projektijuhtimise ülesanne: kokku peavad saama ilm, teised hüppajad, lennuk, kütus, õhuruumi reserveerimise luba, lendur, maapealne tugi jne. See on väga hea organiseerimiskool. Esimestel aastatel olin asjaga väga seotud, nüüd on uus põlvkond noori tegutsemas," räägib Tiit, kes nüüd on ise klubis lenduriks.

Igaüks võiks mõelda, enne kui ütleb

Tiit reisib töö tõttu palju. Möödunud aastal oli ta kodust eemal 50 päeva. „Reisidelt koju tulles tunnen, et meil Eestis napib tolerantsust üksteise ja teiste suhtes, igal tasandil, üldiselt, mitte konkreetselt mõeldes nahavärvi või usulist tausta. Kuidas seda võiks muuta? Igaüks meist võiks otsuseid tehes mõelda, kas minu tegevusest sünnib mingi väärtus mulle, minu lähedastele või ühiskonnale tervikuna. Esiteks, minu tegevuses peaks olema mingi kasu mulle, mis mind õnnelikuks teeb. Teiseks, olen õnnelik vaid siis, kui mu ümber on õnnelikud inimesed, tähendab, ma loon väärtust oma lähedaste jaoks ja kolmas osa puudutab tõdemust - selleks, et me kõik saaksime kuskil koos eksisteerida, peaks kujunema ühiskond, väärtuste ühiskond. Iga kord, kui meil on tahtmine midagi kritiseerida ja kommenteerida, peaksime enne väljaütlemist võtma kaks sekundit, et järele mõelda, kas selles, mida ma just teha kavatsen, on midagi väärtuslikku ja kellele. „On tõsi, et armastan oma peret, naudin oma tööd ja olen valmis olema eestvedaja nii kogukonnas, ettevõttes kui ühiskonnas.

Olen kindel, et kui mõtlen seda, mida ütlen ja mul on oma kindel identiteet, ei saa midagi valesti minna," rõhutab Tiit Paananen lõpetuseks.