Eemalt vaadates paistis lodi meile kui väike Noa laev. Kui lodja meeskond meid pardale kutsus ja teatas, et esmalt saame sees filmi vaadata, tundus, et kindlasti ei mahu kõik ära. Tegelikkuses jäi ruumi ülegi.

Filmis räägiti lodjast kui tähtsaimast kaupade vedamise vahendist Peipsil, viimased lodjad sõitsid Peipsil veel eelmise sajandi 60-ndatel. Ümaraks ehitatud põhja tõttu ei karda veesõiduk Peipsi järske laineid.

Antud lodi, mis on ehitatud muuseumist saadud jooniste järgi, on hetkel Eestis ainus omataoline. Ehitamise mõte tekkiski Emajõe Lodjaseltsi algatajatel, kes otsisid lodjameistreid siin-ja sealpool Peipsit, kuid ei leidnud neist ühtegi enam elavate kirjas olevat. Nii tuli ise proovida ehitama hakata, kusjuures küsiti abi mitmete spetsialistide käest.

Hetkel on ehitatud ka üks viikingilaev, mille kodusadam on samuti Tartus.

Peale filmi vaatamist saime võtta kohad sisse lodja katusel, lambanahad ümber, ja pugesime presendi alla peitu vihma ja tuule eest. Sõitsime otse Venemaa suunas ning tagasi kaldale. Üsna pea läks ilm päikeseliseks. Meile anti vaatamiseks binoklid ja pikksilmad, tundsime end tõeliste meremeestena. Sõidu ajal rääkis Peipsi järve elustikust ja rannarahva elust Mikk Sarv, kes tagasiteel puhus ka vilepilli.

Kõik osalejad jäid sõiduga rahule, jälle saime nii ajaloost, kultuurist kui loodusest midagi uut teada.