Esmalt valmistas iga osaleja endale paku, millega trükkida. Selleks oli vajalik eelnevalt paberile kavand teha ning töö võis alata. Trükkimiseks võib pakke teha erinevatest materjalidest: puust, korgist, savist jne. Kasutada võib ka valmis templeid ja muid käepäraseid vahendeid (nt jäätisepulgad, niidirullid, veinipudelikorgid, kustukummid jne). Meie tegime trükipakke korgist.

Seejärel oli vaja tutvuda värvide maailmaga. Tekstiilivärve on müügil väga erinevaid. Kuid soodsam ning otstarbekam on kasutada firma „Color & Co“ tekstiili transformi „DYEMIX“. Toode on hea selleks, et saab valmistada täpselt nii suure koguse värvi, kui tahad ning sellistes toonides, mida vajad. See valge vedelik tuleb segada tavaliste vesibaasil guaššvärvidega vahekorras 1:1 ja ongi tekstiilivärv valmis. Hiljem, kui värv on riidel kuivanud, tuleb see vaid kuuma triikrauaga triikides kinnitada.
Kahju, et osalejaid vähe oli, aga loodan, et need, kes käisid, jäid rahule.

Lemmikuid aastate tagant
Marje Karu
Kolletamispäeval, 14. oktoobril oli Habaja rahvas oodatud raamatukokku. Nägus naerusuine perenaine ja kaetud teelaud tõotasid hubast õhkkonda. Saabujad olid enamasti vanemas eas prouad, hoolitsetud ja pühapäevased. Seelikuserva alt välkus mustris kirisukk. Silma jäi omakootud salle ja džempreid. Ega siis iga päev kodust välja saa.

Ürituse teema oli meelepärane. Kõne alla tulid loetud lemmikraamatud. Eeskätt taheti meenutada noorpõlves loetut, kuid kes siis piiri saab pidada. Hea raamat loetakse korduvalt läbi. On teada, et inimesed muutuvad koos aastatega. Muutuvad ka prioriteedid. Mis oli tähtis eile, pole nii tähtis enam homme.

Mäletan, kuidas mu tookord TPI-s õppiv vend hankis mulle loetud tundideks ühikas ringleva Margaret Mitchelli „Tuulest viidud“ I-II osa. Siis jäi fookusesse Scarletti ja Rheti suhteliin, aastaid hiljem aga Ameerikas kestev kodusõda, lõunariikide õigused, orjad ja puuvill.

Huvitav oli see, et paljudel osalejatel lemmikteosed kattusid. Meenutasime vanu häid tuttavaid: Anitat ja Oskarit, Teelet ja Arnot, Kiini, vanemat õde, Ingerit, Jane Eyre´i, Lindgreni tegelasi ja palju, palju teisi (kes küll jõuaks…). Siiski lisaksin veel E. M. Remarque „Arc de Triomphe“. E. Tegova „Tunglejad“.

Paratamatult lugesime ka stagnaaja kirjandust. Oskasime instinktiivselt teha valiku, mida loetust võtta, mida jätta. Eesti kodu andis oma lastele kaasa immuunsuse venestamise vastu. Luuleklassikani ei jõutudki.

Kahju, et kehtib paradoks: kui raamatud olid odavad, polnud neid saada. Nüüd on valik väga suur, kuid pole raha, et osta. Oli aeg lahkuda. Aitäh Hillele! Meid oodati koju. Õhtu oli käes, päike loojumas, läänekaar punas. Ennustatud torm hilines, jäi sünkmustale sügisööle jalgu.