Töö- ja õppimisvõimalused – elukvaliteedi küsimus
Anname ülevaate targa töö mõistest ja erinevatest võimalustest seoses sellega.
Inimeste hulk, kes töötavad interneti vahendusel aja- ja kohapaindlikult, järjest kasvab. Paljud neist, eriti väikeste lastega pered, valivad elamiseks suurlinnast mitte eriti kaugel asuvad vallad. Ka Kiili kuulub nende hulka. Paraku kipub aktiivne elu vaatamata kolimisele ikka tõmbekeskustesse jääma ja kodus käiakse peamiselt magamas.
Küsimus on, kuidas õnnestuks luua sünergia pendelrändajate ja kohalolijate vahel, kuidas integreerida ka kaugemal töölkäijad kohalikku ellu ja pakkuda neile tuge distantsilt töötamisel. Kohaliku omavalitsuse jaoks tähendab see enam sidustatud elanikke, maksumaksjaid ja teenuste tarbijaid. Lisaks aitavad sellised inimesed oma energia ja kompetentsiga tavaliselt ka kohalikku elu aktiviseerida, töökohti luua ning ettevõtluskeskkonda parandada.
Eestis on palju erinevaid keskusi, mis tegelevad sarnaste asjadega - tööhõive, koolituse, ettevõtluse, inkubatsiooni, loomingu jms - kõik need toetavad paindlikult töötamist ja õppimist. Erinevatele piirkondadele sobivad erinevad mudelid, olenevalt eestvedajatest, kohalikust oma-valitsusest ja kasutajatest. Just keskuste mudelite mitmekesisuse pärast oleme loobunud kaugtöökeskuse mõistest, kuigi idee jääb samaks.
Targa töö ühing püüab aidata kaasa sellele, et keskused omavahel suhtleksid, infot ja kontakte vahetaksid. Selleks, et saaksime valida Kiilile sobiva mudeli, väike ülevaade tegutsevatest keskustest Eestis.
Kaugtöökeskuste eelkäijad
Kaugtöökeskuse mõiste on tulnud eesti keelde ingliskeelsest terminist "telecentre" või ka "telecottage", mida otse tõlkida ei saa. Kuna mõiste "telework" on eesti keelde tõlgitud "kaugtöö", siis moodustus mõiste "kaugtöökeskus". Tegelikkuses ei ole sõnal "tele" midagi pistmist kaugusega, vaid see viitab infotehnoloogiale. "Telecentre'd" olid ja on ka tänasel päeval paljudes riikides meie mõistes avatud internetipunktid või ka külade teabetoad, mille peamine eesmärk on pakkuda inimestele võimalust kasutada arvutit ning saada informatsiooni.
Eestis ulatub kaugtöökeskuste eelkäijate ajalugu 1990ndate algusesse, mil liikumine Kodukant selle teemaga tegeles ja kui asutati Eesti Maarahva Teabetubade Ühing. 1990ndate teises pooles loodi Eestis avatud internetipunktide (AIP) võrgustik raamatukogude juurde SA Vaata Maailma initsiatiivil. Selliseid punkte, kus inimesed saavad arvutit kasutada, on tänasel päeval Eestis üle 500, kuid paljudes on interneti kiirus madal ning riist- ja tarkvara vananenud - kodukontorid on AIPdest mööda läinud.
Eesti esimene (ametlik) kaugtöökeskus avati 2008. a. Hiiumaal Emmastes. Tegemist on mujal maailmas levinud satelliitkontori mudeliga, mis sisuliselt on ühe ettevõtte harukontor. Erinevus harukontorist seisneb selles, et see viiakse mujale piirkonda mitte klientide, vaid sobiva tööjõu pärast. Sarnased keskused tegutsevad Eestis veel Paides, Põlvas, Valgas ja Võrus ning kõigis neis töötavad valdavalt ühe ettevõtte inimesed.
Satelliitkontorid
Keskustes tehakse peamiselt telefonitööd - vastatakse kõnedele ja helistatakse välja. Tööhõive seisukohalt on kõnekeskused väiksemate linnade ja asulate jaoks hea lahendus, see annab kohalikele inimestele võimaluse tööturul osaleda ka ilma erihariduse ja töökogemuseta ning üsna paindlikus vormis. Samas on töö üsna raske ja Eesti turg piiratud. Väljavaateid ekspordiks palju ei ole, sest rahvusvahelisel tasemel kipuvad need teenused Aasiasse liikuma, kus on odavam tööjõud ja palju inglise keele oskajaid.
Kui sellistele keskustele panustada, tuleb loota, et telefonitöö kvaliteet tõuseb, et ettevõtted mõtlevad läbi, mida ja kuidas nad telefoni teel müüvad ning telefonitöö korraldus ja tasustamine oleks inimväärne. Näiteks Šotimaal Hebriidide saarestikus on kohalik omavalitsus moodustanud sihtasutuse ja meelitab ettevõtete harukontoreid saartele, pakkudes neile tuge sobiliku kontoripinna kujundamisel, tööjõu leidmisel ja koolitamisel. Tingimuseks on aga see, et töö ei tohi olla odav.
Tänapäeval tähendab kaugtöö mitte niivõrd kodus töötamist, vaid pigem mobiilset töötamist. Paljud mobiilsed töötajad on rahvusvaheliste firmade esindajad, kes uutele turgudele minekul vajavad mõistlike kuludega, paindlikku ja valmis kontorilahendust. Sellist teenust pakub teiste kõrval rahvusvaheline firma Regus, kellel on 1100 keskust 500 erinevas maailma linnas, sh ka Tallinnas.
Paindlikud kontorid
Põhjus, miks inimesed kontorites töötavad, ei ole kindlasti ainult töölaud, töötool ja tehnika, vaid ka kolleegid ja motiveeriv-inspireeriv õhkkond, uued ideed ja kontaktid. Just seda viimast pakuvad end hub-ideks nimetatavad keskused, mida leidub üle maailma ja mis on koondunud võrgustikku The Hub.
Tallinnas tegutseb Garage 48 HUB, mida kasutavad peamiselt ITvaldkonna inimesed ja kust on alguse saanud mitmed uued IT-ettevõtted. Sarnaseks nähtuseks võib pidada ka loomemajanduskeskusi - näiteks Tallinna Telliskivi loomelinnak ja kultuuritehas Polymer, Tartu Noor-Eesti Loomekeskus, mis baseerub loomeinimeste koostööl ning Tartu Loomemajanduskeskus, mis on inkubaatoriks alustavatele loovettevõtetele.
Targa töö ühingu kogemuse põhjal võib öelda, et väiksemates kohtades on keskuste käivitamisel võtmeküsimuseks inimeste kaasamine.
"Oma asja tunde" tekitab pigem ise tegemine, kui valmis teenus. Kuusalu vallas Kõnnus tegutsev keskus on kujundatud ümberkaudsete inimeste vajadustest lähtuvalt - keskusel on oluline roll täiendkoolituste pakkumisel ja arvutikasutamise toetamisel. Keskus on ka ise tööandja, aidates inimestel leida paindliku tööd läbi keskuse. Pisut suurema kasutajaskonnaga keskus on loomisel Kolgale, kus lasteaia ja kooli lähedus ning ümberkaudsete inimeste suurem arv lubab prognoosida ka intensiivsemat tegevust. Kolga keskus hakkab olema ühes majas raamatukogu, turismiinfo punkti, käsitööringide ja teiste MTÜ-dega. Interneti vahendusel töötamine, õppimine ja suhtlemine on igapäevane nähtus ning noorema põlvkonna jaoks elu lahutamatu osa. Virtuaalmaailmas kaotab aeg ja ruum oma tavapärase tähenduse - kui tööd tehakse distantsilt, siis ei ole Londonis asuva tööandja jaoks vahet, kas see toimub Tallinnas, Kiilis või Mõisakülas, oluline on, et tegijad oleks pädevad ja tööprotsessid toimiksid.
Küsimus on, kas me suudame nendest arengutest tulenevaid võimalusi ära kasutada ja neid toetada või käitume me jätkuvalt nii nagu interneti- eelsel manufaktuuri ajastul:
sõidame kontorisse, et lugeda oma kirju, või kontrollida, et kõik töötajad õigeaegselt kohal oleks.
