Kuidas sai teist lasteaiaõpetaja?
Olen pärit Rõuge vallast. Meie perel ei olnud oma maja. Elasime sovhoosi majas, kus oli palju lapsi. Mulle meeldis neid kantseldada, ja eriti meeldis veel vendadega kooli mängida. Mina olin muidugi õpetaja.

Eks sealt kõik algas. Mu ema oli farmitööline ja arvati, et minagi lähen loomakasvatust õppima. Võtsin aga hoopis kohvrikese kätte ja läksin Tallinna pedagoogilisse kooli. Mõnes mõttes on laste, loomade ja lillede kasvatamine ka sarnane — kõik vajavad rammusat mulda. Meil oli väga tore kursus, praeguseni saame kaks korda aastas kokku.

Sõna „õpetaja” on mulle lasteaias küll võõras uuendus. Ma olen ikka kasvataja – ei istu naljalt tooli peal, vaid olen ikka koos lastega põlvili maas. Kasvatajaks kutsuvad mind ka lapsed.

Mis teid lasteaiatöös senini köidab?
Olen siin tõeliselt õnnelik. Kõik 43 aastat olen töötanud Puiga lasteaias. Alustasin juba siis, kui lasteaed oli veel praeguses kauplusehoones. Meil on olnud alati sõbralik kollektiiv ja on ka praegu. Kui omavahelised suhted on head, on mõnus töötada. Oma praeguse paarilise Marikaga olen koos töötanud kümme aastat. Ei lähe vist päevagi, kui me vähemalt ei helistaks. Kõik tööplaanid teeme koos.

Lastega ei hakka ka kunagi igav. Meil saab siin päris palju nalja. Isegi probleeme proovime huumoriga lahendada. Veel on tore see, et lasteaias saab palju väljas viibida ja lastega mitmel pool ringi käia.

Ei ole veel tõesti pensionäripõlvele mõelnud, sest mul on suur soov: tahaks lasteaia plaanitava juurdeehitise ka ära näha.

Teil on töökogemust lasteaias üle 40 aasta. Kas lapsed on selle aja jooksul muutunud?
Laste silmaring on läinud järjest avaramaks. Ilmselt sellepärast, et info on nii kättesaadav, kas või arvuti kaudu. Vanemad käivad lastega palju ringi. Ka meie ei ole siin ainult nelja seina vahel. Saame kasutada valla bussi ja päris palju ringi liikuda.

Suhted lastevanematega on muutunud ka paremaks, koostöö tihedamaks. Lasteaed on üldse muutunud avatumaks ja vanemad löövad meie tegemistes hea meelega kaasa. Ja mitte ainult vanemad, ka vanavanematega on tihe koostöö. Kui millestki on kahju, siis sellest, et töökasvatust saavad praegusaja lapsed küll vähe. Tööriista ei osata kättegi võtta. Oleme püüdnud lasteaias veidigi seda viga parandada: käinud pargis lehti riisumas jne. Mulle endale meeldib käeline tegevus väga. Teen praegugi paljud õppematerjalid käsitsi, mitte arvutis, ja siis paljundan.

Rääkige oma perest!
Mul on kaks poega, mõlemal on poeg ja tütar. Kõige vanem lapselaps on 16aastane ja kõige noorem käib lasteaias. Veel on mul toredad miniad. Toimetame päris palju koos, eriti hoidiste tegemise ajal.

Milleks lasteaiatöö kõrvalt veel aega leiate? Milline on teie jaoks mõnus puhkus?
Mulle on alati meeldinud liikuda. Nooremana oli mu lemmikspordiala võrkpall. Praegugi liigun niipalju kui võimalik. Elan kahe Kasaritsa — Uue- ja Vana-Kasaritsa vahel ning tööle tulen ikka jalgsi või jalgrattaga. Nii oli ka suurte külmadega.

Viis aastat olen tantsinud Puiga rahvatantsurühmas Hõbedane.

Loomi ma enam ei pea, aga kodus nokitsemist on maal ikka, kas või aias. Keeta ja küpsetada meeldib mulle ka, samuti lugeda. Kõik see ongi hea puhkus.

Aga ega ma puhkusest niimoodi unista. Ma tahan ikka laste juurde tulla. See annab nii palju, kui nad tulevad ja kallistavad. Ruumikitsikus meil küll on, aga niisugune mõnus maja on see keset Puigat.

* * *

Linda ei lase end ühegi küsimusega kurtmise lainele kiskuda — selleks pole tema elus lihtsalt ainest. Kui Linda paariline Marika Ots rühmatoast laste und valvamast korraks meie juurde põikab, on tal ka ainult head lisada: tal on abivalmis, huumorimeelne ja heasüdamlik kolleeg. Ei sega koostööd ka põlvkondlikud vahed: Marika on ju sündinud samal aastal, kui Linda Puiga lasteaias tööd alustas.

Selgub, et seegi pole harv, et mõlemad on korraga tööl. Ei läbe kumbki kodus istuda, vaid kipub ikka sellesse mõnusasse majja keset Puigat.