Põltsamaa linn oma ilusate parkide, roosisaare, jõe ja valgete sildadega oli esimene, kuhu põikasime põgusalt sisse. Möödusime linna kirikust ja 13. sajandil püstitatud linnusemüüridest.

Järvamaal külastasime Paide linna Vallimäge ja ordulinnuse varemeid. See oli ka meie suurepärase seltskonna esimene jalasirutuspeatus. Vallimäe otsast avanes vaade Keskväljakul asuvale kirikule.

Järgmiseks läbisime Rapla maakonna. Raplamaa oma kauni looduse, paljude mõisate, keskaegsete kabelite ja mõisaparkidega vääriks suuremat tähelepanu, aga ühepäevane reis jääb selleks lühikeseks. Ära võiks märkida kahe torniga kiriku, kus alustatakse iga aasta augustis kirikumuusikafestivali.

Enne lõunat jõudsime Läänemaale Noarootsi poolsaarele. See poolsaar on küll kaardi peal teatud-tuntud, aga paljud meist pole seal käinud. Noarootsis elav ja töötav Alar Uus, kes oli lahkesti nõus olema giidiks, rääkis poolsaare ajaloost ja näitas meile Noarootsi kooli, mille viimase õppealajuhatajaks ta on. Me saime teada, et Noarootsi oli algul saar, mis 19. sajandi keskel maapinna kerkimise tagajärjel mandriga ühines.

Esimesteks elanikeks olid rootslased, kes olid seal ena-mus rahvaks kuni Põhjasõja käigus tabas saart katku-epideemia ja mitmed külad surid välja. Tühjaks jäänud küladesse asusid elama eestlased sisemaalt ja algas eestistumine. Muidugi jäid ka allesjäänud rannarootslased, kes vahepeal Nõukogude võimu aastatel enamasti lahkusid, aga 1980. aastate lõpus taas võisid kodukohta tulla.

Pärast väikest ajalootundi ja ringkäiku Noarootsi koolimajas sõitsime Lyckholmi muuseumi. Viimane ehitati mõisa hobusetalli, mis taastati 1995.-1996. aastal. Eksponaatideks olid kohaliku rahva poolt annetatud endised põllutööriistad, käsitöö- ja majapidamistarbed. Muuseumi eksponaate tutvustanud perenaine oskas väga toredasti jutustada pea iga eseme juurde mõne jutu või saamisloo. Eriti põnev oli lugu ühest binoklist või kiikrist, mis jõudis ringiga tagasi sinna, kus oli tema koht.

Meeldivate elamustega Noarootsi poolsaarelt sõitsime Läänemaa keskusse Haapsallu. Väike kehakinnitus kesklinnas andis jõudu minna tutvuma Haapsalu linnaga. See linn on tuntud oma piiskopilinnuse, valge daami, kitsaste ja käänuliste tänavatega vanalinnas, raudteejaama ja paljude teiste põnevate vaatamisväärsustega. Meie külastasime piiskopilinnust, jalutasime vanalinnas ja muidugi ilusamaks jalutuskäiguks oli mereäärne uuendatud Promenaad.

Linnast välja Rohuküla poole sõites käisime ära ka Ungru lossi varemete juures. Legendi järgi ehitas krahv Ewald von Ungern-Sternberg selle lossi oma armastatule, kes lubas abielluda temaga ainult siis, kui loss on samasugune kui Saksamaal Merseburgis.

Märkamatult oli päev õhtusse jõudnud ja tagasiteel koju tegime veel ühe jalasirutuspeatuse pikniku, et austada kevadkuudel sündinud sünnipäeva-lapsi. Naisteklubi traditsiooniks on sünnipäevalastele ise pidulaud katta ja päevakangelast hea sõnaga meeles pidada.

Ma arvan, et kogu seltkond sai ühe toreda päeva meie kiires elutempos. On, mida meenutada ning ka teistele edasi rääkida. Eks selle reisi käigus oleks võinud veel paljusid kohti ja muuseume külastada, aga üks päev jääb lühikeseks. Järgmisel aastal tulevad teised kohad ja võib-olla ka pikemad sõidud.