Lapsevanemana on minu roll mõelda aastate peale ette ja toetada lapse suureks saamist - innustada käima ja rääkima õppimist, teha selgeks esimesed tähed ja numbrid, viia käekõrval huviringi, harjutada üheskoos võõrkeele kontrolltööks, koguda sääste lapse tulevasteks õpinguteks jpm.

Eestis on vanemliku hoolitsuseta lastele pahatihti hinnangulised sildid külge riputatud. Õpetaja teab, et see on laps, kellel on sageli kodutööd tegemata ja õppimisvahendid kaasa võtmata - aga mis temast ikka tahta, ta on ju lastekodust! Naaber mõtleb, et mida head saab sellest lapsest üldse oodata, kui ta ema ja isa on nagunii „sellised". Klassikaaslased tögavad, sest kõigile on ju ilmselge, et ta on natuke teistsugune, juba selles mõttes, et ta ei ela ju „päris" kodus. Nad on lapsed, kes saavad palju halbu hindeid. Nad saavad eelarvamuslikke hinnanguid lähikondsetelt, kes on veendunud, et nad on halvad.

Sellega aga hävib miski, mis on lapses väga oluline - tema enesekindlus. Võttes ära enesekindluse, kasvatame asutustes lapsi, kes on juba enne ellu astumist alla andnud. Asenduskodudes on laps ümbritsetud küll headest täiskasvanutest, kes panustavad tema heaks 24 tundi ööpäevas, ent töötajatel on vahetustega töö, inimesed on erinevad ja vahetuvad. Päris ema ei ole ju emarollis vahetusega ega astu vahepeal rollist välja.

Kutsume kõiki 2. juunil kõndima Eestimaa südamesse - Paidesse. Nii on võimalus anda oma panus teadlikkuse tõstmisele, et iga laps vajab kasvamiseks turvalist ning armastavat peret.

Loe pikamat artiklit portaalist Läänlane.