Tristan, kuidas sai alguse Sinu huvi mootorispordi vastu?

Meie peres on mootorispordiga tegeletud juba mitu põlve: vanaisa, onud ja isa. Esmakordselt istusin kardi rooli 2002. aasta talvel Egiptuses. Rõõmustasin, kui isa ja tema sõber Leho julgustasid ning kiitsid, et päris hästi tuli välja.2003 kevadel istusin juba võistluskardi rooli ja tulin samal aastal Eesti meistrivõistlustel pronksile.

2003–2011 tegelesin kardiga, seejärel tulid kereauto Baltikumis. Esimesed näpunäited vormelisõidus sain ma viimsilaselt Marek Kiisalt, millele järgnes kaks aastat vormeliga Euroopas.

Sel aastal sõitsin sportscari ehk prototüübi Radical SR8-ga, mis oma 480 hobujõuga kiirendab 0–100 km/h 2,9 sekundiga ja tippkiiruseks on280 km/h... nautisin seda täiel rinnal.

Kuidas suhtuvad Sinu perenaised mootorisporti?

Ema ja väikesed õed on minu tõelised fännid. Emale meeldib mootorsport väga ja kardiaegadel oli alati kogu pere võistlustel. Korra Pärnu ringrajal kereautode võistlusel aga väikese plekimõlkimise nägemise järel jälgib ema võistlusi kodus. (Naerdes) Ilmselt pöidlad pihus ja silmad kinni. Õed on tihti Euroopas kaasas käinud ja sel aastal sai ka televisiooni otsepildis kõiki etappe jälgida. Mõlemad on tublide hobikardi sõitjatena Viimsi hobikardiaegade tabelis esiotsas, Simone tegi sel aastal kaasa ka treeningtsükli võistluskardil ja on järgmisest aastast Eesti ning Baltikumi sarjades stardis. Loodan, et suure venna eeskujul.

Plekimõlkimine, aga kas ka midagi muud?

Midagi väga tõsist ei ole juhtunud. 2005. aastal oli üks väike juhtum kardiga, mis tekkis piduriprobleemide tõttu konkurendi tagaratta tabamisest. Kõik juhtus nagu filmis– õhkutõus, paar saltot, lend kardist välja ja maandumine murule. Lisaks vormelis mõned katki sõidetud küljed ja jooksuosad. Luumurde, peapõrutusi ja sinikaid, mille tõttu ma võistlustelt või koolist oleksin pidanud kõrvale jääma, ei ole olnud.

Kuidas ühendad kooli ja võistlustel käimised?

Sel hooajal oli mul märtsist novembrini kokku seitse sõitu üle Euroopa, lisaks 12 päeva testisõite. Võistlused algavad minu jaoks tavaliselt Eestist lahkumisega kolmapäeva hommikul ning koju jõuan esmaspäeva õhtul.

Kooliga on mul vedanud, õpetajad on mõistvad ja toetavad. Kui hooaeg läbi, olen taas aktiivselt koolipingis, hiljuti osalesin humanitaar- ning geograafiaolümpiaadil, viimasel pääsesin isegi piirkonnavooru edasi.

Alati ei ole lihtne olnud, nii on lõpetamise mõte pähe tulnud.2007. aastal kadus korraks mootorispordihuvi. Olin tavaline laps, ujusin, jooksin ja mängisin, ent aasta pärast tundsin, et midagi on puudu, ning alustasin uuesti sõitmisega.

Ühelt poolt on tagalaks perekond, aga kes toetab ringraja ääres?

Minuga töötab tugev tiim kahe mehaaniku ja võistlusinseneri näol, terves tiimis on neid aga kokku kümme. Lisaks minule on meeskonnas veel kolm autot, nendel aga on kaks juhti, kes boksipeatuses vahetavad kohti.

Treeneriks on viimased neli aastat minu sõber Madis Kasemets, üle interneti ja telefoni teel Tõnis Kasemets Ameerikast. Isa õlul on kogu koordineerimine ja majandus pool.

Kus on kõige kaugem koht, kus oled spordiga seoses käinud?

Ameerikas olen sõitnud neljal rajal, neist kuulsaim ehk Indianapolise ovaal, mille järel pakuti mulle 2013. aastal võimalust tasuta sõita üks hooaeg Ameerikas, ent otsustasin jätkata õpinguid 11. klassis.

2009. aastal käisin kardiga Egiptuses maailmameistrivõistlustel. Kõige kaugem iga-aastane koht on aga Hispaanias Valencia rada. Seda võib nimetada ka üheks erilisemaks kohaks minu karjääri jooksul. 2011.aasta lõpul võitsin Valencias Formula BMW Talent Cupishoot-outi, mille auhinnaks oli tasuta hooaeg väärtuses 120 000 eurot. Selle saavutuse taga ei olnud ainult võidusõit rajal, vaid ka füüsilised ja vaimsed testid, erinevad kontrollid ning harjutused.

Kuidas võtad kokku lõppenudhooaja?

Oli pingeline. Põhilise vastase, Bradley Smithiga Suurbritanniast käis kogu hooaja pidev rebimine, punktivahe oli minimaalne. Määravaks sai Barcelona eelviimasel ringil liidrikohalt minu võistlusautol pooleks murdunud käändtelg, katkestamine ja 0 punkti sellest sõidust. Saavutasin hõbemedali ja mul on selle üle hea meel, kuid võidusõitja hinges jäävad alati sellised asjad kripeldama. Siiski on see märkimisväärne saavutus. Ikkagi Euroopa meistrivõistlus, mille alajaotuses oli 14 etappi parimatel Euroopa radadel, stardirivis kokku 32 autot.

Mitu karikat Sul kodus on?

Hiljuti lugesin – 135 karikat. Kodus olemegi probleemi ees, et karikatele ei jätku ruumi. Meie peres on traditsiooniks, et uus karikas on kuni järgmise tulekuni söögilaual, seega on nüüd, kahe hooajavahel, aega mõelda, kuhu karikas paigutada.

Minu viimane karikas on Igo Rätsepa nimeline rändkarikas Eesti autosportlaste tunnustamiselt. Olen 26. autosportlane, kes seda karikat aasta aega võõrustada saab ja loodetavasti tuleb see minu juurde veel tagasi.

Kui palju mõtled ringrajal võidu võimalusele?

Neid mõtteid tuleb vältida, täpselt nii nagu autoroolis ei ole kasulik olla närvis. Üritan säilitada rahu ning emotsioonid maha suruda, sest tean: mida rohkem ma pingesse lähen, seda kehvem on ka sõit.

Millised on Sinu eesmärgid?

Kindlasti soovin edukalt lõpetada gümnaasiumi, läbida ajateenistuse ning astuda ülikooli. Olen kindel, et mootorisport jääb koos eelnevaga kaasas käima, olen seda juba 11 aastat teinud.

Järgmise hooaja plaanid on aga veel lahtised: pakkumisi on mulle tehtud. Hetkel on võimalusi kolm: jätkata samas meeskonnas, kuid paarisõidus, liituda Lamborghini Super Trofeo sarjaga Euroopa erinevates riikides ja radadel või sõita Euroopa Le Mansi seeriat kuppelautol LMP3-ga. Ise loodan pääseda BMW Motorsport Junior programmi, kuhu valitakse kogu maailmast neli noort, keda toetatakse aasta vältel Saksa pikamaasõidu sarjas.

Aga enne kevadhooaega on siiski minu jaoks kõige olulisem kool.

Õpid Tallinnas, võistled Euroopas, mida teed Viimsis?

Viimsis ma elan, siin on minu perekond. Treenin end spaa jõusaalis, Viimsi koolis käin ujumas, Karulaugu terviserajal suusatamas ja jooksmas. Pirital käin tai poksis.

Minu alal on oluline olla vormis nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Lisaks jõule on vaja kiirust ja koordinatsiooni.

Kui palju saab ringrajasõidust üle kanda tänavaliiklusele?

Olen tänavasõidus algaja. Autokool on küll läbitud, peagi loodan omandada ka juhiload. Arvan, et üle kanda saab mõtlemisstiili ja keskendumist, ehk siis üldjoones pole vahet, kus sõita – peaasi, et tunnetad oma võimeid ja oskusi.

Erinevusena tooksin välja, et kui ringrajal on eesmärk püsida vastastel võimalikult lähedal, siis tänaval on oluline pikivahe. Samuti on lood kiirusega “vähekene” teised– ringrajal maksimaalselt 280km/h, keskmiselt 180 km/h, kuid Eestis maanteedel kõigest 90 km/h…

Kuigi sõidan kiirete masinatega, olen põhimõtteliselt kiiruseületamise vastu. Mõistan, et alati tahaks kiirelt kohale jõuda, ent kas sellel mõnel minutil on tõesti nii oluline kaal? Olen veendunud, et ei ole.

Kus on võimalus turvaliselt sportlikumat sõitu harrastada?

Meile, viimsilastele, on lähim Viimsi sisekardirada, kust võiks alguse saada hobikartidel harjutamine ja miks mitte edasi liikuda võistluskartideni ning seejärel just sinna, kuhu soovi on. Tegelikult oleme noortega võidusõidu teemadel arutades oodanud vallalt talvel lahe peale jääraja tegemist või vähemalt loa andmist – uskuge mind, sellega saaksime rullnoka sõidustiiliga vennad tänavatelt ära. Praegusel hetkel on oma autoga “hullamiseks” lähim võimalus Laitse Rallipark.

Alati ei pea alustama varajases nooruses – võidusõidumaailmas on inimesi, kes on alustanud üpriski hilja.

Kiidad Viimsi võimalusi alustamiseks. Tulevikus on ka Sinul endal lapsed – kas nende huvialaks saab mootorisport?

Ma olen sellele isegi mõelnud. Loomulikult oleks lahe see pärand oma lastele edasi anda. Need kogemused, mõtted, emotsioonid, mootori nurrumine ja kummide vilin, kütuse lõhn... Samas tean, et see nõuab aega ja pühendumist ka vanematelt. See on olnud minu unistus, ent kas ka minu laste? Lasen neil endil otsustada, mis rada valida. Olen õnnelik, kui nad seda tahavad ja soovivad, ent kui neil puudub motivatsioon, siis ma ei sunni.