Tsaaripolgud Keilas sajand tagasi


Tsaaripolgud Keilas sajand tagasi
Hillar PalametsFoto: Raivo Tasso

Oli suure sõja aeg ja ülemustele meeldis – eelkõige logistilistel kaalutlustel – paigutada polke raudteesõlmeks kujunenud Keilasse. Tund sõitu Tallinnast, teine tund Paldiskisse, militaarselt tähtsusetu Haapsalu jäi nii kolme sõidutunni kaugusele. Maastikupalangutest kirbest suitsust täidetud 1914. a hilissuvel sõidutati Kegelisse 89. Belomorski jalaväepolk, kus oli kõva kord ja teenis arvukalt mobiliseeritud eestlasi – reserviste.

Oli suure sõja aeg ja ülemustele meeldis – eelkõige logistilistel kaalutlustel – paigutada polke raudteesõlmeks kujunenud Keilasse. Tund sõitu Tallinnast, teine tund Paldiskisse, militaarselt tähtsusetu Haapsalu jäi nii kolme sõidutunni kaugusele. Maastikupalangutest kirbest suitsust täidetud 1914. a hilissuvel sõidutati Kegelisse 89. Belomorski jalaväepolk, kus oli kõva kord ja teenis arvukalt mobiliseeritud eestlasi – reserviste.

Mõni sõna tolleaegse polgu struktuurist ja meeste hulgast. Täielikult komplekteeritud jalaväepolk koosnes 4 pataljonist. Igas 4 roodu, nendes omakorda 4 rühma, mida kamandas nooremohvitser. Roodus oli kuni 200 soldatit, pataljonis 800 + staap, polgus seega tublisti üle 3000. Staape ja voore – sinna kuulusid veokid, hobused ja voorimehed – juurde arvates tegi kõik kokku välja ligi 4000 sõjameest ja pool tuhat veolooma. Kogu seda hulka tuli pidevalt toita, varustada ja köetavates ruumides majutada. Lahingulist väljaõpet anda ja meeleolu üleval hoida. Ja seda asulas, kus rahuoludes elas vast 500 tsiviilelanikku, suviti pisut rohkem. Keilalastele tähendas polgu paigutamine alevikku ning ümbruskonna mõisatesse - küladesse uudset, põhiosas ebameeldivat kogemust. Kuid mis parata olukorras, kus – propagandalaulu sõnu korrates: „Türk, Austria ja Saksamaa meid tahtvad puruks tallata. Kuid seda unustavad nad, et meil on mehed tugevad.“

J. Lahesalu meenutas, et alevis võeti kasarmuteks pritsimaja, vennaste palvemaja ja Haapsalu maantee ääres asunud koolihoone. Samuti kirikumõisa leerimaja koos lähedase algkooliga. Ilmad olid veel soojad ja varustust jätkus. Siis aga saadeti distsipliinile allunud 89. polk frondile ja asemele toodi põhiliselt kirjaoskamatuist venelastest koosnev 425. Kargopolski polk. Selle roodud marssisid laskeharjutustele Ohtu raba serva kõva rivilaulu saatel. Alustas kõrgel häälel eestlaulja, siis lasti vahele kõrvust läbilõikavat vilet, kuni rivi rõkatas täiest kõrist refrääni kaasa. Etendus missugune!

Paraku oli uues polgus – vaatamata ohvitseride sõimule ja isegi rusikahoopidele – kord käest ära. Soldatid kippusid varastama kuivama riputatud pesu ega pidanud lugu puhtusest ning hügieenist. Nende elukohtade ümbruses võis igal pool näha roojahunnikuid.

Vabal ajal tunglesid sõdurid kohalikes poodides, et osta üksluisele kroonutoidule lisaks veel müügil olevaid maiustusi ning suitsetamiseks tubakat. Hea minek oli ka piltpostkaartidel ja kirjapaberil. Kirjaoskajatel lasti siis etteütlemise järgi kodustele määratud tervitused paberile panna. Ikka iga sugulast ja naabrit ees- ning isanime pidi mainides koos sügava kummardusega. Enda elust vaid neli-viis sõna: elus ja terve, suudlen tugevalt. Muide, Tartus saadeti gümnaasiumipoisse vabatahtlikuna postkontorisse kirjaoskamatuie tsaarisoldatitele appi. Poisid kurtsid, et alguses polnud vigagi, aga siis hakkas see lõputu nimepidi tervituste tindi ja sulega kirjapanek õige tüütuks muutuma.

Keilas avastati peagi võimalus lasta ennast täies mundris kohaliku fotograafi Gustav Kulbi juures pildistada, et siis päevapilt kodukülla saata. Mõnigi maapoiss lasi laiadele pagunitele paar paela peale traageldada, et fotol uhkem välja näha. Ei tahetud mingit näopilti, vaid ikka kujutust täispikkuses. Rind ees, selg sirge ja tardunud tõsine ilme näol. G.Kulbi tütar Johanna Lahesalu meenutas, et isa ateljee eesruumis käinud meeste vahel kibekiire esinduslikumate vormirõivaste vahetamine nii, et asi sarnanes rohkem sauna kui päevapiltniku juurde minemisega.

Nii kestis see värk kuni 1917. a märtsini Veebruarirevolutsiooni ja Nikolai II troonist loobumiseni. Sel ajal oli Keilas juba 471. Kozelski polk, kelle soldatid said saabudes vabadusest nii aru, et nüüd võib teha kõike, mis pähe tuleb. Aga see ei olnud enam Tsaariarmee. Vähemalt nime poolest mitte.