Tuleb leppida, et karuputke võõrliikidest päris lahti ei saagi

 (22)
Sosnovski karuputk
Sosnovski karuputkFoto: Andres Putting

Tõrjetegevus käib aastast 2005, kuid täiesti putkevabaks saab lugeda üksikuid väikseid alasid või kohti, kuhu on hooned peale ehitatud. Varasema tõrje tulemused võib tühistada üksainus taim, millel on lastud viljuda või juhuslik levi kuskilt kõrvalolevatelt aladelt.

Karuputke võõrliikide vohamist soodustab viljakate, kuid kasutusest välja jäetud pindade rohkus. “Iseloomulikud kasvukohad on vanade lautade ja viljakuivatite ümbrus, silohoidlad, raudteeääred, mahajäetud aiamaad, mesilate ümbrus, poolelijäänud maaparandustöödel tekkinud mättavallid ja elektriliinide alused, metsaaladest hõredad sanglepikud, kinnisvaraarenduse segisongitud servaalad ning pikamaasõidu autode parkimiskohad,” räägib keskkonnaameti Harju-, Järva- ja Rapla regiooni looduskaitse bioloog Kalev Tihkan.

Tõrjesse võetud aladel toimub taimede hõrenemine kiiresti, kuid lõplikud need ei hävi. Keskkonnaameti looduskaitse osakonna liigikaitse peaspetsialist Madli Linderi sõnul kulub karuputke hävitamisele aastaid: “Mullas on seemnepank, mis tuleb järjekindla tõrjega lõplikult ära kurnata, kuid see võtab aastaid. Eelduseks koloonia lõplikule hävimisele on ka see, et seemnepank vahepeal uut täiendust ei saa.”

Kokku on Harju-, Järva ja Raplamaal tõrjes 620 hektarit putkealasid 500 eraldi asuva kolooniana – sellest 480 hektarit asuvad Harjumaal. “Harjumaa on Eestis maakondadest konkurentsitult esimene nii putkekolooniate absoluutpindala kui ka karuputkede tiheduse poolest,” sõnab Linder. “Eriti vohab taim Keila linnas ja vallas ning ka Harku vallas. Putkerikkad kohad on veel Sigula, Kosu ja Härmakosu külad Kuusalu ja Anija mail. Probleemne on taim ligi 70 hektaril ka Rae vallas,” jutustab Tihkan ning lisab, et Rae vallavalitsus on üks väheseid, kes aastaid tõrjetegevusele kaasa on aidanud.

Loe edasi Harju Elust.