Tunne oma maad

Tänu valla toetusele oli meie pensionäride seltsil võimalus teha järjekordne reis Pärnu kanti. Esimene peatus oli Imavere Piiman­dusmuuseumis.

Tore oli näha, et säilitatakse seda, mida et­tevõtlikud talumehed kunagi käima olid lükanud. Oli ju eesti või kuulus ka välismaal. Meenutasime kurbusega aegu, mil meiegi silmad nägid hom­mikuti teedel hobuseid piima­nõudega... Nagu ütleb laulgi: Kõik kadunud aegade uttu.

Järgmine peatus oli kohas, kus meiesugustel polnud mi­dagi meenutada - olime Sassi talus, kus peetakse jaanalinde ja teisi eksootilisi sulelisi. Loodus on ikka imeline - kui peremees kasutab jaanalin­nu muna avamiseks drelli, siis nõrguke tibu avab selle vaevata.

Meie teele jäi ka Kurgja talumuuseum, kus selle ku­nagine omanik Jakobson oma lühikese eluea jooksul (41 a!) palju tegi ja veel rohkem te­gemata jäi. Uurisime, kas lüpsiajal sealt ka sooja piima saab, nagu me lapsepõlves kõik nautisime. Siis vastati, et EURO nõuded seda ei luba. Piim ei tohi enne tarbijani jõudmist õhuga kokku puutu­da. Kaasaegne tehnika on ka sinna jõudnud ja käsitsi tööd ei tehta.

Järgmisena põikasime Jär­vakandi klaasimuuseumi, kus tore giid tutvustas klaasi valmistamise ABCd ja nägime klaasipuhujate tagasihoidlikku elamist. Peale kõhupauna täitmist olimegi pea Pärnus. Vaatasime suviseid kontserdi­paiku Vallikäärus, Ammende villat, kuursaali, kuulasime Valgre muusikat ja soovijad võisid varbad vette pista või ujuda. Enamus arvas, et Ped­ja vesi on siiski ujumiseks kodusem.

Ja ootaski ees kodutee. Enamus reisijaid jäid sõiduga rahule.