Türilt pärit Anneli Vilu juhib Hiinas Taani kaubanduskoda ja teab, et kõige pikem teekond algab esimesest sammust
Ütlen kohe alguses ära, et silmast silma mul Anneliga kohtuda pole veel õnnestunud. Ta viibis Eestis viimati septembris oma raamatu „Minu Shanghai” esitlusel ja loodab taas kodulinna jõuda jõuludeks. Kõik alljärgnev on pärit kirjavahetusest, mis viimasel paaril kuul Türi ja Shanghai vahel läbi netiavaruste käinud on.
Türi – lapsepõlve suurlinn
„Olen läbi ja lõhki Järvamaa tüdruk. Esimesed üheksa aastat elasin Säreveres. Mäletan end mõtlemas, et olen sündinud kõige paremal ajal kõige paremasse kohta maailmas,” meenutab Anneli. „Terved suved jooksin paljajalu väljas ja mängisin naabrilastega peitust ja luurekat, talvel möllasime lumes.”
„Parimaks mälestuseks on vanemate ja õe-vennaga ettevõetud metsaretked – seenel- ja marjulkäimine, kasemahla toomine ja saunavihtade valmistamine. Hiljem kolisime Türile, minu tollase arusaama järgi suurlinna. Õnneks asus uus kodu Tolli metsa ääres, kus olen teinud lugematuid suusa- ja jooksutiire.”
„Koolis käisin esimesest kuni viimase klassini Türi keskkoolis. Klassikaaslaste ja klassijuhatajaga hoiame siiani ühendust ja korraldame ühisüritusi. Ka mu raamatuesitlustele tulid paljud klassikaaslased kohale. See tegi suurt rõõmu,” räägib Anneli.
„Minu vanemad elavad endiselt Türil, sealsamas metsa ääres. Seetõttu käin Eestisse sõites ehk paar korda aastas alati ka Türil aega veetmas ja patareisid laadimas.” Suur maailm, reisimine ja erirahvustest inimestega suhtlemine on Annelit alati tõmmanud. „Peale ülikooli sai minust Skandinaavia keelte tõlk, mis mind mõneks ajaks Taani elama viis. Katsetasin ka muid rahvusvahelisi ameteid ja tundsin end kultuurivahendaja rollis väga hästi.”
„Hiljem otsustasin aga oma horisonti laiendada ja uue keele ja kultuuri ette võtta. Pärast pikki kaalumisi saigi selleks Hiina. Tegin esimese sammu ja hakkasin õhtukursustel hiina keelt õppima ning järgmised sammud ja võimalused tulid juba iseenesest. Kõigest sellest saab huviline lähemalt lugeda minu raamatust.”
Oma aega pole Anneli kulutanud ainult keeleõpingutele, vaid on läbinud oma elu jooksul kuus täispikka maratoni ning osalenud Shanghais pilvelõhkujate trepijooksudel. „Alustasin hiina keele õppimist ja esimeseks maratoniks treenimist umbes samal ajal. Elu oli muutunud liiga mugavaks ja mandumise vältimiseks soovisin püstitada uusi sihte, mis aitaksid elu huvitavamaks, mõnusamaks ja mõtestatumaks muuta.”
Mõlema suure projekti ettevõtmisel sai Anneli innustust Hiina filosoofi, poeedi ja pühaku, taoismi rajaja Laozi sõnadest, et ka kõige pikem teekond algab esimesest sammust. „Tegingi esimesed sammud ära ja esimese maratonini jõudsin vähem kui aastaga. Hiina keelega läheb tunduvalt kauem aega ja ilmselt kestab see õppimine kogu elu. Aga sellest pole midagi, tuleb vaid protsessi nautida ja sihti silme ees hoida,” lisab Anneli.
Jooksmine on tema lemmiktegevuseks siiani. „Igapäevased väiksemad jooksutiirud puhastavad mõtteid ning annavad hea meeleolu ja tugeva tervise. Iga maratonijooks õpetab iseennast sügavuti tundma ning oma mõtteid ja emotsioone juhtima. Olen jooksnud Kopenhaageni, New Yorgi, Tallinna, Müncheni ja Kölni maratonidel. Isiklik rekord on praegu kolm tundi ja nelikümmend minutit, loodan selle kunagi ületada,” arvab Anneli. „Hiinasse kolides otsustasin õhureostuse tõttu mõneks ajaks pikamaajooksust loobuda, selle asemel harrastan Shanghai keskkonda paremini sobivat spordiala– jooksen pilvelõhkujate treppidel. See on uskumatult efektiivne treening.”
On asju, mis meeldivad ja mis mitte
Pärin Annelilt, kui erinevad siis ikkagi Eesti ja Hiina on või leidub ka ühiseid jooni. „Erinevuste ja sarnasustega on selline lugu, et see, mida otsid, seda ka leiad. Pärast mitmes riigis elamist ja mitmekümnes riigis reisimist olen jõudnud arusaamisele, et inimeste põhiolemus on igas maakera nurgas samasugune. Seda meeles pidades ning ühendavatele, mitte eristavatele omadustele keskendudes on võimalik igal pool kiiresti kohaneda.”
Anneli sõnul on Hiinas väga palju asju, mis talle meeldivad, ning vähemalt sama palju asju, mis ei meeldi. „Meeldib hiinlaste uudishimulik meel ja vahetu suhtlemine, mistõttu sealsete inimestega saab kiiresti jutule. Meeldib ka pereväärtuste au sees hoidmine, vanurite austamine ,hariduse väärtustamine ning tervise eest hoolitsemine. Näiteks hiinlaste tava hommikul vara ärgata ja õhtuti koos parkides ja tänavanurkadel tantsimas käia –kui Eesti vanurid samamoodi teeksid, oleks meil palju vähem põduraid ja üksikuid inimesi.”
„Kõige rohkem naudin vast seda, et Hiina on turvaline riik nii reisimiseks kui elamiseks. Samas on loomulikult vägapalju asju, mis mulle siin ei meeldi: hundi-kapitalismist tulenev hoolimatus inimeste vahel, sõnavabaduse ja inimõiguste piiramine, õhureostus ja toiduskandaalid. Aga ma ei pea siin elades kõike kogetavat sildistama huvitav on ka lihtsalt vaadelda ja mõtiskleda, miks asjad just nii on.”
Neile, kes sooviksid tulevikus samuti hiina keelt õppida, ütleb Anneli, et piisava motivatsiooni ja huviga on kõik õpitav – tuleb vaid iga päev teha üks uus väike samm eesmärgi suunas. „Hiina keel ja kultuur on väga põnevad ja avavad õppijale täiesti uue maailma.“
Mis aga ajendas oma kogemustest raamatut kirjutama? „Olin juba aastaid Eesti ajalehtedele Hiina elu erinevatest tahkudest lugusid kirjutanud ja mu peas küpses tahtmine need erinevad infokillud üheks tervikuks kokku koguda. Seetõttu olin väga rõõmus, kui Petrone Print pakkus välja idee kirjutada raamat „Minu Shanghai“.„Reisijuhina töötades sain inimestelt palju erinevaid küsimusi, millele oli tihti raske vastata, sest ammendava vastuse andmiseks peaksin lahti rääkima kogu taustsüsteemi. Raamatu kirjutamine andis võimaluse kuue Hiina-aasta jooksul ajurakkudesse kogutud info ja muljed kenasti mõtestatult kokku koguda, võimaldades nii lugejatel, aga kindlasti ka mul endal Hiina ja Shanghai kohta selgemat ja terviklikumat pilti saada,” arvab Anneli.
Igal pool on võimalik kohaneda ja end hästi tunda
„Raamatu alapealkiri „Maatüdruk megametropolis“ viitab kontrastile mu päritolu ja praeguse elukoha vahel. Tahtsingi näidata, et hea tahtmise korral on igal pool maailmas võimalik koduneda ja end hästi tunda. Loodan, et Türi inimestel on raamatut huvitav lugeda, sest kirjutan just nimelt sellest, kuidas suur maailm paistab maa- ja väikelinna elanike silmade läbi.”
Suurlinnast vaadatuna tundub Türi väga puhta ja korrastatud elukeskkonnana. Shanghais on küll kõrged pilvelõhkujad, kiired metrood ning palju klantsi ja sära, aga minus süveneb üha rohkem teadmine ja tundmine, et suurlinnaelu pole „päris“, vaid natuke võlts pseudoelu. Päris elu on ikka seal, kus saad oma koduuksest otse murule astuda, kus tead, et taimed kasvavad mullast ning toit tuleb peenralt ja metsast, kus õhk ei lõhna heitgaaside ja tont-teab mis keemia järele ning kus naabrid tunnevad üksteist ja lapsed saavad paljajalu murul joosta.” Juba ainuüksi sellele tõdemusele jõudmine on Anneli arvetes kõiki neid Shanghai aastaid väärt. „Elan endiselt Shanghais huvitavat elu ja naudin metropoli pakutavaid hüvesid, aga pole neist mingil moel sõltuv, pigem ootan rõõmuga aega, kui loodusliku maja loomulikuma elu juurde naasta saan,” lisab ta.
„Päriseks ma Shanghaisse kindlasti elama jääda ei kavatse. Mul on ikka kogu aeg kuklas mõte ja tunne, et kodu on Eestis ja sinna pöördun kunagi ka tagasi. Viimase kuue aasta jooksul on paar korda tulnud ette hetki, kus oleme koos abikaasaga olnud valmis kohvreid pakkima ja Euroopasse naasma, kuid viimasel hetkel on elu ikka sellised kaardid ette mänginud, et kõige mõistlikum on olnud Shanghaisse jääda.”
”Kuu aega tagasi algas mu elus jälle uus etapp: asusin tööle Shanghai Taani kaubanduskoja tegevdirektorina. See tähendab, et mu siin oleku periood pikeneb ilmselt veel paari aasta võrra.” Käes on jõulukuu, kuidas meie jaoks nii tähtsad pühad Hiinas mööduvad? „Jõulutraditsioonid Hiina kultuuri ei kuulu ja veel kümmekond aastat tagasi ei teatud siin jõuludest praktiliselt midagi. Tänaseks on aga globaliseerimise käigus mitmed lääne traditsioonilised pühad, sealhulgas jõulud, Hiina suurlinnadesse jõudnud, seda aga väliselt: tänavakaunistuste ja ohtra ostlemise kujul.
„Jõulude sügavamat tähendust hiinlased tavaliselt ei tea ja vabu päevi sel puhul ei anta. Shanghai eestlastega, keda on praegu paarikümne ringis, korraldame iga aasta detsembris eestipärase jõulupeo.”
„Tavaliselt oleme seda teinud mõnes saksa restoranis, kus suhteliselt eestipäraseid toite ja jooke osta saab, sel aastal peame aga peo koduses ringis ja valmistame ise söögid-joogid. Päris jõuluõhtu veedan aga tänavu Türil vanemate juures.”
