Türisalu pangalt lauaga Vääna-Jõesuu randa
“Olen oma silmaga näinud gerilja pugla-tõstukit Türisalu panga idakaldal, sealt saab pangapealselt alla Vääna-Jõesuu randa laskuda,“ kirjeldas kohalikke lume- lauasõidu võimalusi Karel Kangro, nüüdseks ligi 15 aastat Tabasalus elanud lume- lauaspordi entusiast. Türisalu panga tõstuk olnud kellegi eraomand, bensiinimootoriga pandi tross liikuma ja konksu külge haagitult sai järsust nõlvast tagasi üles. „Seal olen ka käinud paar korda pehmes paksus lumes sõitmas,“ tõdes Karel, et kui kohapeal juba tegutseda, siis kurta ei saa – lõbus on ikka. Siiski on kohalik maastik lumelauduri jaoks tasane ja sobivaid nõlvu lauatamiseks tuleb otsima minna kaugemalt. Kui meie talv on lahke, siis suurepäraseid võimalusi lumelauasõiduks on tema sõnul Eestis viimastel aastatel päris mitmeid juurde tulnud. Traditsioonilisele Kuutse- mäele pakub nüüd tugevat konkurentsi Kiviõli Seikluskeskus oma Eesti kõrgeima mäe ja pikimate nõlvade ning Kareli hinnangul vinge lumelauapargiga. Oma kodumäeks peab Karel aga hoopis Valgehobusemäge Albu vallas, kus ta käib paaril korral nädalas treeningrühmale lumelauatrenni tegemas.
Oskus on ise võit
Lumelaua võlud avastas Karel enda jaoks ta enese hinnangul suhteliselt hilises eas, 19aastasena. Lapsena meeldis talle väga murdmaad sõita ja nii suusatas ta oma kodukandis Viljandi lähistel või vanavanemate juures Otepääl sageli puhtast naudingust, sisuliselt ise metsikus looduses radu sisse tallates. Lumelauasõidu juurde jõudis ta sõbra eeskujul. „Proovisin Kuutsemäel peale pikka esi- mest mäesuusapäeva, mis oli ise juba vägev elamus, ka lumelauasõitu. Pärast seda käisin veel vaid üksikud korrad mäel suusatamas – lumelauasõit tundus palju raskem, põnevam ja võimalusterohkem,“ meenutas Karel esimest vaimustust. Samas oli talle kohe ka selge, et isegi kui toona oli lumelauasõidu harrastajaid kokku ehk vaid tuhatkond, oli mäel temast palju osavamaid ja julgemaid tegijaid ning asjatuid illusioone võimalike tulemuste ja saavutuste osas uue harrastuse leidnud noormees endale ei loonud. Oma suurimaks saavutuseks peabki ta hoopis iseseisvalt sõitma õppimist Väikesel Munamäel. Siiski on Karel osalenud ka Eesti meistrivõistlustel, viimati lihtsalt osalemislusti pärast ja selleks, et olla julgustavaks eeskujuks oma trenni noortele, kes samal mäel suuri hüppeid esimest korda proovisid. Tulemustega oli ta rahul: „Tulemuseks oligi see, et sain olla eeskujuks ja ennast katki ei teinud.“
Talvesurf Vääna-Jõesuus
Hoolimata talvisest ilmast võib Karelit leida veel jaanuaris ka Vääna-Jõesuus lauaga laineid püüdmas. Kui lumelauaharrastus on muutunud rohkem tööks, siis lohesurf on ala, mida pea kõik lauaspordialad ära proovinud mees hoiab vaid endale nautimiseks ega plaani sellest taas oma tööd teha. Kõige tuulisemad kuud ongi tema hinnangul jaanuar-veebruar ja meie viimaste aastate pehmete talvedega on ta saanud talvelgi merel laineid püüdmas käia. Veealade puhul on Kareli sõnul kõige põnevam vees olemine ja vee tunnetamine vee peal olles; mingeid trikke ei olegi vaja teha – lihtsalt vee peal kulgemisest saabki oma rahulolu kätte. „Lisaks saab veealadega ka kõige hullema koerailma, mida siin meie kandis jätkub, enda kasuks hoopis ära kasutada ja halva ilma üle viriseda polegi põhjust,“ leidis ta veelgi õigustusi talvisele merele minekule.
Nõlvad kasvama
Praeguseid lumiseid nõlvu tuleks samamoodi ära kasutada, Harku vallas küll pigem murdmaasuuskadel. Kui siin oleks mõni korralikum paarikümne meetri kõrgune küngas, millele rajada sadakond meetrit lauget laskumist, võiks mõelda isegi siin kandis lumelauatreeningute peale. „Tänaseks on minu esimesed lumelauatrenni lapsed hakanud Valgehobusemäel ka ise instruktoriteks. Loodetavasti ei ole kaugel see aeg, kui neist treenerid saavad,“ tooks Karel meeleldi oma tegevuse kodule lähemale. Kui Nõmmel on Eesti pisim mägi kõige tihedamalt huvilisi täis, siis oleks tema arvates võimalik osa huvilisi ka tingimuste olemasolul siiapoole tõmmata.
Võttes eeskujuks Tabasalu ühisgümnaasiumi staadioni künkad, võiks Kareli meelest järjekordse suurema objekti ehitamisega alustades mõelda ka sellele, et pinnas planeerida kusagile künkaks, et sellele saaks suusanõlva rajada. „Või ka Harku karjäärid, mis tuleb kunagi keskkonnale tagasi tuua – nende kasutusele võtmine suusanõlvadena oleks ju ka üks võimalus,“ arvas aastaid erineva lauaspordiga nii harrastajana kui ka ettevõtjana tegelenud entusiast. Miinuste poole tuleks tema sõnul kirja panna küll mereäärne kliima, mis võib lumetootmise vajaduse puhul takistuseks olla. „Vaadates aga meie kergliiklusteid ja kas või Rannamõisa metsi, siis murdmaasuusad tuleks küll sel talvel kindlasti ka endal alla panna,“ soovitas Karel praeguseid lumiseid olusid kõigil enda kasuks ära kasutada.
