Ühe küüditamise lugu: sõpra tuntakse hädas ja saatuse iroonia
Küüditamine. Pääsemine küüditamisest. Perekond viiakse ära
25. märtsi hommik 1949. a. Kell vist oli umbes 6, kui läksin lautaja heinad ette andsin 2 lehmale ja lammastele. Mu pere jäi veel voodisse pikutama, naist tema haiguse tõttu ei lasknudki loomi talitama. Seejärel viisin sületäie puid sauna, et see soojaks kütta. Tahtsime veel ennast enne kodunt lahkumist puhtaks pesta, sest olime otsustanud öösiti enam mitte kodus magada.
Ilm oli hall, tuul lõunast, kõik juba läheneva kevade tunnustega. Ja äkki selle halli hommikuvaikuses hakkas kostma läheneva auto undamine, teravalt, selgelt ja võikalt. Polnud enam kahtlust, auto sõitis meie külasse, aga teekäänaku tõttu ma ei näinud teda veel. Ruttasin tuppa ja äratasin omaksed, naine küll oli ammu enne mind üleval. Kõik hakkasid ruttu riidesse panema, mina ruttasin aga rehetoa aknast vaatama lähenevat autot. See oli juba jõudnud mõnesaja meetri kauguseni meie talule. Jah, seal olid hallid kogud, sõdurid! Jõudsin veel naisele ütelda, et olen läinud Kilingimetsa puude raha järele ja tõttasin punkrisse. Nähes auto peal sõdureid, olin veendunud, et tullakse ainult minu järele, aga mitte perekonda ära viima, sest naine oli raskesti haige, tütar kooliõpilane, poeg aga vabanes Siberi sunnitöölaagrist. Neil polnud ju mingit süüdi.
Auto jäi meie kohal seisma. Kuulsin, et sisenesid sõdurid. Siis vaikus, kuna rääkimine ei kostnud minuni, ka nägemise võimalus puudus, sest olin ju maa all. Metsiku ärevusega ootasin, mis edasi sünnib, sest nüüd hakkasin kartust tundma omakeste pärast. Kas tõesti küüditamine? Varsti kuulsin, et auto minema sõitis, tundsin suurt kergendust. Ootasin, et naine tuleb mulle ütlema, et võin välja tulla, mida ikka siis kohe tegi, kui hädaoht möödas, aga nüüd ta ei tulnud. Uuesti suurenes mu kartus. Ei julgenud ise ka vaatama minna, arvestades võimalusega, et sõdurid on toas.
Alles piinavalt pika aja järele kuulsin kedagi lauta tulevat. „Kas sa oled siin?“ küsis naine sosinal. Tõstsin oma punkri kaant. „Jah!“„ Vist on meil Siberi sõit ees, auto sõitis Käärasoo talusse, sealt inimesi tooma, kolm sõdurit püssidega jäid maha“, rääkis naine.
Ta oli rahulik, kuid väga tõsine. „Kästi ennast valmis säädida“.
„Minul ei ole vist mõtet ennast kätte anda, niikuinii meid ühte ei jäeta“, sosistasin rusutult. „Kas Huldat ka ei saa enam päästa?“
„Ei saa...“ vastas ta nagu väsinult. Sain aru, et ta ei tahtnudki oma lastest lahkuda. „Mine ruttu tagasi, võib-olla tulevad sulle järele“...sundisin naist tuppa minema. Ei teadnud siis aimata, et need olid viimased sõnad, mis üksteisega rääkisime ja me iial enam üksteist ei näe.
Auto tuli mürinal tagasi, liiga ruttu minu arvates. „Vist oli sõit sinna asjatu“, mõtlesin masinlikult. Ja see oligi õige, sest selle talu peremees, minu sõber ja naaber, saksaaegne valla lihanormide ametnik, oli juba eelmisel päeval teada saanud küüditamisest ja õigel ajal perekonnaga ära läinud. Olime lubanud üksteist hoiatada, kui midagi tähtsat oli, mida mina ka sageli tegin, kuid mulle ta hoiatust ei saatnud. Vanasõnal on õigus: sõpra tuntakse hädas. Rusuv vaikus kestis tükk aega. Siis hakkas raskete sammude müdin liikuma ukse poole. Ja siis kostis äkki vali, südamesse tungiv nuuksumine. Jumalagajätuks kodule ja minule... mu naine oli suuteline igas raskes olukorras rahulikuks jääma, kuid teadmine, et kodu tuleb maha jätta igaveseks, lõhestas ka selle vapra naise hinge, kellel jõudu oli ka minu päästmiseks valetada.
Nagu tuline ora puuris see sõnadeta jumalagajätt minu hingesse, oli tahtmine järele minna, kuid jälle tuli hoiatavalt meelde, kuidas 1941a. küüditatud perekonnaliikmed üksteisest lahutati. „Sa ei saa neid enam aidata!“ püüdsin ennast lohutada. Veel püsis ka nõrk lootus, vast tulevad tagasi...ehk on see ainult hirmutamine minu väljaandmiseks.
Auto sõitis minema. Rusuv vaikus valitses mahajäetud majas nagu oleks siin sündinud kole roim... aga see oligi nii...Kaks päeva ja ööd ootasin metsiku ärevusega omakeste tagasitulekut, kuid siis aru saades, et see on asjatu, varisesin kokku...
Ma pääsesin, kuid see on olnud mulle rohkem raskeks piinaks kui vabaduse tundeks.
Mu hingerahu on kadunud. Ikka seisab mu vaimusilma ees haige, abitu naine, kes oma kahele lapsele toetudes liigub edasi oma surmateekonnal, Siberi lumisel lagendikul. Ma ei anna endale iialgi andeks, et ma nii lapsik olin, uskudes, et venelased oma eestlastest käsilastega ei julge seda toorest vägivalda ette võtt ajust Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee kokkutuleku eel 7. aprillil 1949.a. Nagu saatuse iroonia oli see, et paljusid küll hoiatasin, ise aga raske õnnetuse osaliseks pidin jääma...
