Üheksa väikest peatükki, mis lõppevad puhtjuhuslikult ühese sõnumiga – ei iial!
Nii, nagu kõrvad lahti hoidnud valla elanik juba kuulnud on, tahetakse Vaivara valla territooriumile järjekordne elektritööstusettevõte püstitada – sedakorda tuuleelektrijaam. 27. jaanuaril 2011 toimus vallavalitsuses “Vaivara valla osa üldplaneering olulise ruumilise mõjuga Auvere ja Arumäe küla tuulepargi asukoha valiku määramiseks eskiislahenduse ja KSH programmi avalik arutelu” – maakeeli, avalik arutelu teemal “Miks me tuuleparki ei taha!“
Esialgse planeeringu kohaselt jääks tuulepark Auvere ja Arumäe külade territooriumile, Sinimäe alevikust kagu poole ning üldises plaanis – raudteest lõuna poole (Vaivara vallavalitsus ei luba tööstuse rajamist raudteest põhja poole). Arutelu käigus esitasid mõlemad pooled (AS Eesti Energia esindaja – Vaivara valla elanikud, keda oli ca 25) oma seisukohad. Esiti nägi asi välja küll nii, et Kaur Lass ning Eesti Energia esindaja Hannes Verlis käisid koos faktilise alusega välja seisukohad, pärast mida oli valla elanikel õigus küsida täpsustavaid küsimusi (seades üsna sageli Lassi või Verlise fakti ette – me ei soovi tuuleparki!).
Loomulikult on meeliülendav ja idülliline kogemus näha tuulikuid kusagil oma kodust kaugel pöörlemas ning samas mõelda, kui tore nende inimeste elu ikka olla võib. Loomulikult on postkaardituulik ohutu ja silmale ilus – ta on ju kaugel, kuskil, kus “mind” ei ole – sama ohutu ja silmarõõmus on ka nähtavasti tuulepargi üldplaneering ning jada asju, mida argikeeli lausuda ei saagi. On tore seista millelegi/ kellelegi vastu, on kindlasti tore olla opositsioon või hoopis koalitsioon vaata, kui hästi neil küll läheb. Muidugi on, vahe on lihtsalt selles, et seekord on ka põhjust vastu olla - tuulepark “ne proidjot”.
Aga, kui millelegi vastu olla, ei saa me paratamatult anda hinnanguid kesta põhjal (kui teile ei meeldi kanad, siis oleks ju üsna kohatu olla munakoore suhtes vastumeelne). Sellepärast võetigi 27. jaanuaril toimunud avalikul arutelul punkthaaval läbi kõik tuulepargi rajamist puudutavad olulised aspektid. Oleks kohatu tutvustada neid lugejale läbi arvude, segaste mõõtühikute või valemite – mitte, et taoline tegumood oleks taunitav või väär – las see jääb erialainimeste otsustada, las jääb ka tuulepargi rajamine nende otsustada, jäägu Meie otsustada – kuhu see rajatakse. Mitte siia.
Niisiis, Vaivara vald – eesti oma kube, mida Eesti Energia senimaani oma suva järgipigistanud on – saab tuulepargi? Õige vastus kõlab: Ei saa. “Miks ei saa?”, küsid sa. Ma vastan: “Privaatsus”.
Privaatsus? Aga just nimelt. Too jaanuari lõpul aset leidnud arutelus vallaelanike suud pruukinud märksõna esines üsna sagelihüüumärki troonides. Üks valla elanikke püstitas küsimuse teemal “Meie (Vaivara vald) oleme juba niigi energiatootmisesse panustanud, miks ei võiks nüüd teised ka midagi teha?” Panustanud ja ohverdanud, kõlaks see tõepärasemalt. Miks tõesti ei võiks nüüd ka Teised midagi teha, need teised, kes vaatavad pealt ja otsustavad, kuhu-mis-kuidasmillal teha – need, kes elavad nt Viimsi vallas (omamata mingit vaenu). Ka seal on tuulepargi rajamiseks olevad eeltingimused täidetud. Eksisteerib varasem infrastruktuur Iru soojuselektrijaama varal, on olemas tarbijaskond (ja mitte-väike) ning on täidetud ka merelähedase asukoha kriteerium. Miks siis mitte sinna?! Ei, no muidugi mitte – võtame ikka sealt, kust alati lahkelt antud on ja ekspluateerime lahkelt neid, kellel juba kogemus olemas – iseenesestmõistetavalt, Vaivara valda. Ah jah, meelde tuli – mitte siia!
Ühena esimestest küsimustest käis arutelust läbi metsa küsimus. Kas mets võetakse maha ning kas tuulikute asukohad on juba määratud? Ei, tuulikute asukohad pole veel määratletud, paika on pandud ainult tuulepargi asukoht ja piirid. Tuulepargi rajamisel ei pidavat maha võetama metsa rohkem, kui jääb tuuliku ja vajamineva teedevõrgustiku alla. Jutt käib antud juhul 1690 ha suurusest alast (16,9 km2) – võtame nüüd lahkelt arvesse tõsiasja, et tuulikute lubatud maksimumkõrgus on 180 m ning üks laba on keskmiselt 50 meetri pikkune ja kaalub ca 10 tonni. Nüüd kallis lugeja, kujuta ette, kuidas vead sa 50 meetri pikkust tuulikulaba eeskirjeldatud tihedal metsaalal vajalikku sihtpunkti, kasutades olemaolevaid liiniteid ning tehes võimalikult vähe raiekahju. Kuidas manööverdada 50 m tuulikulabaga, ilma, et teha täisring ümber eelmainitud objekti telje, mis tähendaks juba ainuüksi ühe pöördekoha puhul 25 m vajalikku raieraadiust. Kuid jah, sündmuskohale jõudmine on juba ehitaja mure ning vallarahvast ei huvita see senikaua, kuni nad sinna jõudmist ei plaani. Vallarahva jaoks on tähtis asjaolu, et Vaivara valla veel üks väheseid (kui mitte ainus) säilinud tööstusest puutumata metsa-ala jääks ka praeguse “puutumatu” nimetaja alla. Tolle metsa puutumatuse kadumisega kaoks ka nn puhvertsoon valla lõunapoolsete tööstusalade ja põhjapoolse nö puutumata looduse ja kvaliteetse elukeskkonna vahel, väitis Kai Kiiver. Nagu patriotism tähendab “Ei ole küsimusi”, ütleb ka Vaivara vallarahva edasine seisukoht “Ei iial”.
Müra. See on toosama faktor, mis paneb inimesi tuuleparkide rajamisele nende elukeskkonda vastu seisma. Olemata veel kuulnud, kuidas ja millist müra tuulegeneraatorid teevad, ollakse juba nende ehitamisele kategooriliselt vastu – ja seda kõike, õigusega. Nii mitmelgi rindel ja mitmeski riigis on tänaseks läbi viidud müra-teemalisi uuringuid. Vastupidiselt Ameerika Ühendriikidele ei ole Euroopa Liit siiamaani suutnud kehtestada ega määratleda tuuleparkide rajamist reguleerivat seadustikku või süsteemi. Meil on see, mis meil on ja me ei tohi selle üle kurta – meil on “Olulise ruumilise mõjuga objekti puudutav seadus”, mis käsitleb endas ausalt öeldes rohkem sõnu kui numbreid, austagem sõnu, kuid ärgem unustage ka numbreid. Esiteks, Vaivara valda käesoleval hetkel kavandatav (kallis arhitekt, see tähendab lihtrahva “kavandama”) tuulepark jääb oma tehniliste andmete (MW) poolest Olulise Ruumilise Mõjuga Objekti valdkonda ning peaks seega soovituslikult asetsema vähemalt 2 km kaugusel elamutest või elamumaast. Antud juhul on selleks kauguseks aga 900 m. Niiöelda läbirääkija, Kaur Lass väitis avalikul arutelul: “Kinnistute ja Sinimäe alevi vahele jääb ca 3 km. Müra ei peaks Sinimäe alevisse kuulda olema.” Mida Lass aga ei suutnud, on kohalviibinud inimeste väline määratlemine ning põhjalikumal tundmisel tuleks välja, et Vaivara vald ei piirdu sugugi ainult ajalooliselt kuulsusrikka Sinimäega, vaid hõlmab enda alla ka mitmed külad ja külaelanikud, kes väärtustavad siiamaani maalelamise võlusid – maal elamine eeldab, et elukeskkond on puutumata, reostusvaba, müravaba, osati ka liiklusvaba ning et silmapiiril ei virvenda tuulikud!
Sageli osutatakse tuulikutest rääkides ka madalsageduslikule mürale, mis võib esile tuua unehäireid, peapööritust, migreeni, väsimust, ärevushäireid ja keskendumishäireid. Selles osas väljendas oma muret Auvere külas elav vene keelt kõnelev meesterahvas, kes väitis, et taoline madalsageduslik müra võib hakata lõpuks mõjutama nii meie, kui ka ümbritseva eluslooduse tervist (sh linnud jm loomad). Mujalt maailmast on talletunud juba küllaga kogemusi, mis räägivad suures osas tuuleparkide elamispiirkonda rajamise vastu ning elamispiirkonna alla mõeldakse rangelt ala, mille pinnal viibides ei tohi olla võimaliktuulikuid silmata. Suur osa Ühendriikide elanikest on tuulikute tõttu haigestunud migreeni, mis põhjustab omakorda depressiooni ja väsimust – suur osa USA-st ei muuda midagi, suur osa Eestist, aga sedapuhku küll.
Tülinaks võib lõppeks osutuda ka vari. Just nimelt, lugesid õigesti – vari. Muidu argiselt nõnda tavaline nähtus omab suures plaanis olulist mõju. Suurtes kogustes omab kõik tähtsust – ka varjud. USA-s ja Taanis läbi viidud uuringute kohaselt, mõjustab varju tavalisest teistsugune vaheldumine, oluliselt inimeste unereziimi ning võib seega tekitada unehäireid. Hannes Verlis ütles: “Kui tuulik jääb maja ja päikese vahele, siis on probleem. Sõltub vaateväljast ja aastaajast.” Järelikult on meil probleem – lähtuvalt tuulikutest jääb igasse ilmakaarde elamu või elamuala – meil on ka neli aastaaega, mille vältel paistab päike, pea et igast võimalikust ilmakaarest. Teeme kaks väikest katset. Esimese puhul läheme õue ja tõstame käelaba taeva poole – püüame ära varjata päikest. Katse õnnestub. Käe laiuse suhe, kaugusega silmast, on üsna sarnane tuulikusamba laiuse suhtele inimsilmaga – seega, mõlemal juhul on võimalik päikesevarjutus. Teise katse puhul läheme samuti õue (teeme seda varakevadel) ja istutame mõne päikestsoosiva taime maapõue. Jälgime hoolikalt taimekasvu ja salvestame tulemused. Läheme järgmine aasta jälle õue peale, heidame põgusa pilgu vastpüstitatud tuulikutele ja kordame eelmise aasta katset – tulemus on ilmselge: rahvas ei soovi tuulikuid elamualade nähtavuskaugustesse!
Hannes Verlis väitis: “Tuulemõõtmised näitavad, et kui Auverest veel sisemaale minna, siis kaotab tuuleenergia tootmine oma mõtte. Mida rohkem sisemaale, seda väiksem tuuleenergia tasuvus. Võime uut tuuleparki võtta ka kui turismiobjekti.”
Kui Auverest veel sisemaale mitte minna, siis kaotab Vaivara vald oma mõtte. Mida lähemale, seda väiksem on Vaivara valla, kui elukeskkonna väärtus. Valame siis juba terve valla betooni täis? Valla elanik võib rahuliku südamega edaspidi võtta Eesti Energiat, kui turismiobjekti.
On ju mugav teiste inimeste käekäiku distantsilt juhtida ja vaadata neid läbi luubi, nagu mõnda kummalist liiki sipelgaid, oma igapäevaseid asjatoimetusi ajamas ja saabunud tormi eest varju pugemas. Tuulikud Auvere ja Arumäe küla vahele on ilmselge torm ning rahvas ei poe varju, vaid seisab vastu. Meile meeldib siiamaani mõelda, et Puude taga on Mets.
Mis õigusega seisab Vaivara valla rahvas Eesti Energiale vastu? Suurema õigusega. Rahva õigusega. Edasine arutelu tulekul.
_______________________________
Pöördumisega ühinevad:
Aleksander Hohlov - Olgina külavanem
Kairi Kaljurand - Sinimäe külavanem
Astrid Orgulas - Puhkova ja Vodava külavanem
Paul Pleckens - Laagna külavanem
Eret Laht - Utria ja Meriküla külavanem
Aare Objartel - Vaivara ja Sõtke küla esindaja
Kaido Seppar - Pimestiku külavanem
Heiki Roots - Peeterristi ja Tõrvajõe külavanem
Jüri Kiik - Kudruküla külavanem
Irina Haava - Soldina külavanem
Urmas Rätsep – Arumäe külavanem
Jüri Zahharov - Auvere külavanem
