Ujumistreener basseinis suplemas ei käi
Aastate jooksul basseiniveerelt algajatele veesõpradele õpetusi jaganud mees ise eelistab suplemist kloorivabas järvevees.
Ilmselt on enamikul türilastest kusagil ajusopis säilinud lapsepõlvemälestus sellest, kuidas koos teiste lasteaia rühmakaaslastega sai kasvataja sabas ujula poole vantsitud. Seal tuli lõdisedes basseiniäärel oodata, kuni kõik on riburada pidi mööda alumiiniumredelit vette roninud, et aeg-ajalt ninast ja suust kloorist vett puristades treeneri õpetuste ja näpunäidete järgi ujumisega tutvust teha.
Pikka kasvu treeneri nimi on Otto Männa – sõpradele lihtsalt Ott. Tänaseks on kunagistest mudilastest sirgunud samuti suured inimesed, kes elavad oma elu. Paljud neist on kodulinnast läinud, kuid Ott on jäänud. Ikka sama sirge rühiga, vaid juuksed on teist karva.
Ujumispisik nakatas
Ott pole põline Türi elanik, ta sündis Tallinnas ja elas seal esimesed kolm eluaastat. „Siis tuli sõda peale, kolisime koos emaga Turba alevikku. Isa mobiliseeriti tööpataljoni ja sinna, Uuralite taha ta jäigi. Olin siis kaheksakuune, nii et ma pole oma isa kunagi näinud, tean teda vaid kirjelduste järgi,“ räägib ta. Samas pole ta oma sõnutsi kunagi tunnetanud, nagu oleks ta isata kasvades millestki ilma jäänud – sama saatust jagasid ka enamik tema sõpradest. „Selline oli sõjaaja laste elu,“ tõdeb ta lihtsalt. Otis ja tema sõprades ei vähendanud keerulised ajad tegutsemishimu ega seiklustahet. Poisid tagusid vutti, mängisid rahvastepalli ja tegelesid kõige sellega, millega poisikesed ikka tegelevad. „Jamasid ikka oli ka,“ meenutab Ott muigamisi. Rohkem kui vutitagumine meelitas Otti aga ujumine. Turbas asus elektrijaam, mille juurde kuulusid käsitsikaevatud järvekesed, kuhu suunati turbiinide jahutusvesi. „Seal oli soe vesi, suvel kerkis vee temperatuur koguni 40 kraadini. No ja kus need poisikesed ikka oma aega veetsid – ikka ujudes. Sealt ma ujumispisiku külge saingi,“ meenutab Ott. Turbas asunud järvekesed pakkusid huvi ka teistele: sügiseti käis seal treenimas toonane Eesti ujumiskoondis, mille treeneritele iseõppijast poisike oma heade eeldustega ka silma jäi.
Kitsas bassein ja meistritiitlid
Pärast seda, kui Ott lõpetas Turbas põhikooli, otsustas ta keskkooliõpinguid jätkata Tallinnas. „Seal alustasin ka teadlikult ujumistreeningutega, kusjuures sama treeneri käe all, kes mind omal ajal Turba järvest „välja koukis“,“ meenutab Ott. Treeningud toimusid 5-6 korda nädalas ujulas, kus oli vaid kaks rada – bassein oli 4 meetrit lai ja 25 meetrit pikk. Veel kesisemates tingimustes pidid hakkama saama tartlased seal oli vaid 17 meetri pikkune bassein. Aasta oli siis 1955. Kümme aastat hiljem sai valmis Kalevi ujula. Ott mäletab seda hästi, hoone valmis Nõukogude Eesti 40. aastapäevaks, avamispidu olevat igavesti uhke olnud. Koos uue ujula valmimisega paranesid oluliselt ka treenimistingimused. Ott nendib, et tema jaoks oli siis juba veidi hilja. Kuuekümnendate aastate alguses kuulus ta Eesti ujumiskoondisesse ja võitis kaheksal korral ka meistritiitli, 1962. aastal võitis Nõukogude Liidu meistrivõistlustel pronksmedali. „Minu jaoks parimad sportlaseaastad jäid ajavahemikku 1959–1964, võistlustel osalesin veel ka 1967. aastal ning siis loobusin. „Igal asjal oma aeg,“ ütleb ta lihtsalt. Loobumise üheks põhjuseks oli ka sõjaväeteenistus.
Tallinna pedagoogilises instituudis kehalise kasvatuse õpetaja eriala omandanud Ott seadis end koos perega Türil sisse 1970. aastal. „Ujula oli äsja valmis saanud ja mulle pakuti siin tööd. Kaks korda kutsuti ning kuna mulle pakutavad tingimused sobisid, võtsin koha vastu,“ räägib ta ning teeb korraks kõrvalepõike arvude maailma: ta on kokku arvutanud, et alates 1970. aastast, mil Türi ujula avati, on seal ujumise algõpetust saanud rohkem lapsi, kui praegu on Türi linnas elanikke.
Ujumistreenerina pole Ott töötanud kogu aeg – paarkümmend aastat oli ta Türi koolides kehalise kasvatuse õpetaja ning aasta jagu teenis leiba ka ehitajana.
Ujulasse naasis ta 9 aastat tagasi. „Paides oli samuti ujula valmis saanud, hakkasid toimuma treeningud, ent Türil pakuti endiselt vaid ujumise algõpet. Mõned lapsevanemad tulid mulle rääkima, et võiks Türil ka lapsi treenima hakata. Olin nõus seda tegema kolm aastat,“ meenutab Ott. Nüüdseks on kolmest aastast saanud üheksa. Nende aastate jooksul on Oti poolt treenitavad lapsed näidanud palju häid tulemusi. Treener ise kõiki häid tulemusi sajaprotsendiliselt oma teeneks ei peagi. „Võib öelda, et mul on ikka kõvasti vedanud, et ujumisklubisse on nii palju häid lapsi sattunud. Kõik, kes omal ajal treeningutega alustasid, pole lõpuni läinud, ent püüdlikud on nad kõik olnud,“ kinnitab ta. Ott möönab, et ta pole võib-olla just kõige autoritaarsemat tüüpi treener. „Ma pole piisavalt karm, kuigi mõnikord ehk peaks,“ arutleb ta.
Otil on lisaks ujumisega seonduvale veel mõnigi huvitav hobi. Üheks neist on soome keel. Esmatutvust selle keelega tegi ta poisikesepõlves. „Meil oli kodus Philipsi raadio, selline, nagu praegu kuskil muuseumis seisab. Eks ma siis kruttisin raadionuppu ja ühel päeval kuulsin eetrist juttu, mis nagu oli eesti keel ja ei olnud ka. Ema käest küsides sain teada, et see on soome keel. Sealt mu huvi algas,“ jutustab ta.
Soome keele vastu tekkinud huvi ei jäänud vaid lapsepõlve – 1995. aastal omandas Ott soome keele õpetaja eriala ning õpetas keelt nii Säreveres kui Türi ka keeltekoolis.
Käbid kaugele ei kukkunud
Oti abikaasa Leelo on kunstiõpetaja. Ott ise arvab naljaga pooleks, et sellist spordi- ja kunstiinimest perekonda oleks kõige paslikum nimetada loominguliseks koondiseks.
Ka käbid – poeg Kristjan ja tütar Kristiina – pole kännust kaugele kukkunud. Esimene omandas Tartus kõrghariduse kunstialal, teine õppis kehakultuuri ja töötab nüüd Eesti suusaliidus.
„Türil on hea elada, eriti meeldib mulle siin suvel. Kuid mõeldes noorte peale – mida on neil siin teha pärast kooli lõpetamist? Põhiline eesmärk on ruttu siit minema saada, minna sinna, kus on tööd. Kurb, aga nii see paraku on,“ mõtiskleb ta.
Ümmarguse juubeli tähistamise eel ei oskagi Ott öelda, kas tal on veel mõni unistus, mille poole püüelda. „Ma ei tea … tahaksin oma hobidega rohkem tegeleda. Ja arvan, et hoolimata arvestatavast vanusest pole ma veel targaks saanud, midagi võiks veel juurde õppida.“
_______________________________________________
Veli Iva õpilane
Olen treeninud Otto juures neli aastat ning võin öelda, et ta on väga hea treener. Otto innustab trenni tegema, ta õpetab alati õiget tehnikat. Kui ta trennis meie peale ka natuke häält tõstab, siis see on alati asja eest. Otto oskab meie tuju üleval hoida ka siis, kui võistlustel pole kõige paremini läinud. Teiste klubide treenerid kurjustavad vahel oma õpilastega võistlustel, aga Otto ei tee seda kunagi, vaid selgitab rahulikult. Otto trenni on alati tore minna, kuna treener on hea ning oskab alati hästi õpetada. Tema trennis käimine on olnud lust.
Palju õnne Ottole juubeli puhul!
Maili Roosme kolleeg tmgst
Otile mõeldes tulevad mulle kõigepealt meelde märksõnad pühendumus, hoolivus ja naljasoon. Ta teeb kõike, mis ta ette võtab, suure pühendumusega, olgu see siis töö ujumistreenerina, oma kodu ehitamine, vana mööbli restaureerimine või seenelkäimine.
Pole sugugi harv juhus, mil Ott helistab ja tunneb huvi, kuidas tema trennilastel koolis läheb. Ja mis seal salata, nii mõnestki käitumisprobleemist oleme jagu saanud just tänu treenerile, sest tema on suurim autoriteet! Usun, et heaseismine ujumisspordi parima käekäigu eest Türil on võtnud temalt palju energiat ja toonud juurde nii mõnegi halli juuksekarva.
Oti mõnusast naljasoonest on osa saanud kõik, kes temaga koos on töötanud. Meie koolipere ei unusta tema surematuid rolle Moskva kooliinspektorina, naisvõimlemisrühma juhendajana, neegrikuningana või kingsepana, kes hanepoegadele saapad õmbles…
Ja mina olen end Otiga suheldes tihtipeale leidnud mõtlemas: „Ei ole veel tõelised härrasmehed meie maalt kadunud!“
Mati Sadam Kolleeg tsklis
Otto Männa töötab Türi Spordiklubide Liidus ujumistreenerina. Nooruses tipptasemel sporti teinud mehena on ta ka treeneriametis maksimalist. Väljavõideldud hommikused treeningajad Türi ujulas, töised nädalavahetused ning treeninglaagrid kaasaegsemates basseinides on mitmed meie noorujujad viinud vabariigi meistrivõistlustel medalivõitudeni. Ottos on veel palju energiat peidus, et võidelda oma spordiala, oma õpilaste hea käekäigu ning oma põhimõtete nimel. Kadestan Sind paljude asjade pärast ning ei üritagi samaväärne olla. Nagunii ei suudaks. Palju õnne Sulle sünnipäevaks. Pass peida sahtlipõhja ja jätka samas vaimus!
