Üks 100 aasta tagune lahendamata mõrvalugu
Mälson oli Igevere koolis koolmeister ning Haaslaval tuntud ja lugupeetud mees.
Jaan Mälson sündis 16. novembril 1865 Pala vallas Kanametsa talus. Isa Gustav ja ema Beata olid mõisatöölised. Õppis kohalikus vallakoolis, Maarja Magdaleena kihelkonnakoolis ja 1885-1887 Tartus Hollmanni vallakooliõpetajate seminaris, mille lõpetamise järel sooritas algkooliõpetaja kutseeksami. Töötas koolijuhataja-õpetajana 1887-1889 Vara vallakoolis ja 1890-1901 Haaslava Igevere valla-koolis. Aastatel 1901-1915 oli meier ja lihunik Võnnus.
Loeme allpool, mida kirjutasid 100 aasta tagusest mõrtsukatööst ajalehed ja kohtuprotokollid.
„Päevaleht“ kirjutas 21. septembril 1915: “Mõrtsukatöö Tartumaal Mäksa vallas.
Neljapäeva õhtul leiti Tartu Räpina tee äärest Melliste kõrtsi ligidalt Jaan Mälson väheste elumärkidega maas lamavat. Talle oli mingi kõva asjaga, arvatavasti haamriga, palju haavu pähe löödud. Mälson oli hommikul linnas viis siga ära müünud. Sigade eest saadud raha, 210 rubla, leiti tema juurest lahtiselt maast. Ka oli tal veel saabaste sees raha, kokku leiti tema juurest 830 rubla. Mälson toodi meelemärkuseta olekus linna haigemajasse, kus ta eile hommikul ära suri. Seni on teadmata, kes mõrtsukas on. Kuuldavasti olevat tapetul suurem summa raha ligi olnud, mis ühes kirjataskuga kadunud on. Mälson pidas ennemalt kooliõpetaja ametit, hiljem oli kroonuviina müüja ja Võnnu meier.” Politsei kriminaaluurijad viisid läbi juurdluse, olid ka mõned kahtlusalused, kuid vaatamata kogutud süütõenditele ei õnnestunud mõrtsukat kohtu ette saata. Tapmislugu sai järje enam kui seitsme aasta pärast, 1923. aasta kevadel.
„Postimees“ kirjutas 18. märtsil 1923: „Ammune mõrtsukatöö avalikuks tulnud.
Neil päevil on Tartu kriminaalpolitseil korda läinud üht vana röövmõrtsukatööd paljastada. 17. septembril 1915 leiti Mäksa vallas Lusti talu metsast Tartu-Räpina maantee ääres Kastre-Võnnu valla elaniku Jaan Mälsoni verine surnukeha. Mälson oli nimelt päeval lihunik Kosele linna neli tapetud siga toonud ja kodusõidul Melliste kõrtsi lähedal teeröövli ohvriks langenud. Ära oli võetud peale sigade eest saadud raha veel suurem summa raha, mida Mälson alati endaga kaasas kandnud. Tolleaegsed võimud küll uurisid kuritegu, kuid röövmõrtsuka mitteleidmisel lõpetati politseiuurimine ära.
Hiljuti läks Tartu kriminaalpolitseil korda selle kuriteo kohta teateid koguda, mis põhjust andsid uuesti asja üles võtta ja juurdlust algatada. Kuigi sündmusest juba üle seitsme aasta möödas on, mille tõttu kuriteo jäljed ammu kadunud, tehti tunnistajate varal kindlaks, et röövmõrtsuka-töö on saatnud korda sama lihunik, kellele Mälson neli siga müüs. Peale raha andmist on kurjategija laevaga Kaagvere parveni sõitnud, kus ta teada sai, et Mälson veel linnas viibib. Siis läinud ta Melliste poole ja jäänud Mälsonit ootama. Viimane jõudnud päikseloojanguks Lusti talu metsa kohale, kus mõrtsukas temale ootamatult kallale tormanud ja haamriga mitu korda pähe löönud.
Peale seda pööranud mõrtsukas hobuse metsa, visanud surnukeha vankrilt maha ja röövinud paljaks, kusjuures ta suure rutuga osa röövitud raha maha pillanud.
Kurjategija on eeluurimise ajaks maakonna vangimajja paigutatud.“
Mõrvasüüdistus esitati endisele Tartu lihunikule Johan Juula poeg Kangrole, kes oli 46. aastat vana ja Tartu linna kodanik. Oktoobris 1923 oli Kangro süüasi arutlusel Tartu-Võru Rahukogus.
„Kangrot süüdistati, et ta 17. septembril 1915 varem ettekavatsetud plaani järgi talitades Mälsonile kallale tungis ja temale eluvõtmise sihiga, et selle läbi Mälsoni varandust omandada, mitu haava pähe lõi, mille tagajärjel viimane suri.
Prokuröri jutu järgi oli Kangro süü tõendatud tunnistaja Paguti ütluste, Kangolt leitud noa ja süüteokohalt leitud haamri, laastude ning punase ninarätiku läbi.
Tunnistaja Pagut väitis, et ta olla enne tapmist Kangrot mõrvapaiga lähedal metsas näinud. Ka leiti selle koha ülevaatusel lepapuulaastusid. Mõrtsukas oli metsas haamrile lepast varre taha meisterdanud ja sellega veretöö toime pannud. Mõrva-paigast leiti punane naisterahva pearätik, mille sees olid toiduained. Kolm tunnistajat väitsid, et rätik on Kangro oma ja just tema tõi alati linnast rätikusse pandud toiduaineid.
Kangro vastu oli ka Kaagvere parvepoisi tunnistus, et Kangro oli enne tapmist uurinud kas Mälson ei ole veel üle Emajõe sõitnud. Kui ta kuulis, et Mälson oli natuke aega varem Võnnu suunas sõitnud, oli kohe talle järele läinud.
Kaudseks süütõendiks loeti ka, et haamriga pähe löömine tuletab lihunikkude võtet meelde, kes loomad esimese hoobiga uimaseks löövad.
Kohtulikul arutlusel aga kukkus kogu süüdistus kokku. Tunnistaja Pagut taganes oma varasematest ütlustest ja ütles, et tema kriminaalpolitseis surve all tunnistuse andis ja hiljem kartuse pärast seda kohtu-uurija juures kordas.
„Tunnistaja Pagut on selles asjas kolm korda kohtulikult üle kuulatud. Kõik kolm seletust lähevad omavahel lahku ja kohtupalati arutelus läheb tuunistaja isegi niikaugele, et tema seletuse järgi tema sellest asjast üldse midagi ei tea. Protokollis kirjas olevad varasemad tunnistused on politsei poolt välja mõeldud. Selle tõttu on tunnistaja Paguti ütlustel relatiivne väärtus ja tema seletuse peale mingisugust otsust rajada ei või.“
„Nuga, mis Kangrolt leiti ja mille tera peal olevad hambad lähevad kokku haamri varre peal olevate jälgedega, ei saa üksinda olla süütõend. Metsast leitud lepalaastude kohta ütles ekspert, et nüüd ei saa enam kindlasti väita, et need just Kangro noaga on lõigatud, kuna nuga vahepeal politsei hoiukambris rooste on läinud.“
„Uurimisel selgus, et haamrivars pahema (vasaku) käega voolitud on. Vangimajas sai Kangro järele salavalve organiseeritud ja selgus, et Kangro ainult parema käega töötab. Järelikult ei ole Kangrol selle varre voolimisega mingit pistmist ja seega süütõend ära langeb.
Mis puutub punasesse ninarätikuse, siis asjaolu, et Kangrol olla enne punased taskurätikud olnud, ei tõenda veel, et leitud punane rätik just Kangro oma oli. Teised kuritööpaigalt leitud esemed, nagu nööp, traksi tükk ja uuriklass, ei kuulu Kangrole.
Ka ei tõenda Kangro arvatav kahtlane ülalpidamine midagi erilist.
Kango teadmine, et Mälsonil suurem summa raha kaasas oli, võiks süütõenduseks ainult siis arvatud saada, kui ka teisi otsekohesemaid süütõendusi leiduks.“
Süüaluse poolel olid kohal tunnistajad Ramm, Jugov ja Saar, kes kõik kinnitasid, et Kangro oli kaheksa aastat tagasi mõrva sooritamise ajal koos nendega kuritööpaigast mitme kilomeetri kaugusel (tarbisid neljakesi puskarit) ja ei saanud mõrtsukas olla.
„Tunnistajate seletusest on näha, et Mälsoni ja Kangro vahekord väga sõbralik oli.“
Tartu-Võru Rahukogu mõistis 29. oktoobril 1923 Johan Kangro õigeks.
Prokuratuur oli aga teist meelt ja Kangro süüasi saadeti läbivaatamiseks Kohtupalatisse.
Kõrgemas kohtuastmes antud tunnistajate ütlused viitasid sellele, et tegelik mõrtsukas võis olla hoopis lihunik Saavo, kes oli samuti tapmispäeval Mälsonile sigu müünud ja teadis suuremast rahasummast. Ka olla Saavo kõrtsis kambameeste ees hoobelnud, et tema tappis Mälsoni. Tõendada aga seda ei saadud, sest Saavo oli Vabadussõja ajal surnud.
Riigikohus tegi 7. oktoobril 1924 otsuse: „Prokuratuuri apellatsiooniprotest tagajärjeta jätta, Johan Kangro õigeks mõista ja kohtukulud riigikassa kanda võtta.“
Nii jäigi 100 aastat tagasi sooritatud roima toimepanija välja selgitamata ja mõrtsukas teenitud karistuseta.
