Miks ma Sulle kirjutan? Mõtlesin, et mis mõl­gub selle inimese morbiidsetes mõtetes, kes seab enda ja kaasliiklejate elusid ohtu? Hommikul on liiklus valla teedel päris tihe, kes ruttab tööle, kes lapsi kooli või lasteaeda viima, mida tegin minagi. Mis oleks saanud, kui oleksin pisut kiiremini teeotsani jõudnud ja Sinu autoga kohakuti sattunud? Kas oleks minu auto katki olnud või oleksin suurest hirmust kraavi keeranud? Õnneks olin autos üksinda ja õnneks sellepärast, et laps oli juba lasteaias. Mina ei taha veel surma saada, olen liiga noor selleks ja lapsed vaja üles kasvata­da ning lastele ka ei sooviks lühikest eluiga. Sandiks ka ei taha jääda, kes siis minu eest hoolitsema peaks? Kas Sina? Vaevalt.

Ma ei tea, kas oled see Sina, Kihutaja, aga olen kaugelt märganud ennegi Žigulide rallimist ja seda palju väiksematel ja kitsamatel küla­vaheteedel. Teedel, kus kahe auto üksteisest möödumine on problemaatiline, teedel, kus mõlemal pool on võsa kasvanud ja nähtavus kehvavõitu. Teinekord oma hulljulgusest võ­tan ja viin mõnekuuse lapse vankriga välja ja teeme pikema ringi. Liikumine ja värske õhk pidavat tervislik olema, aga mida ma teen, kui Sina vastu tuiskad? Kuhu ma pean hüp­pama? Vankrit ei anna nii kiiresti kraavi kee­rata, last ei saa ka nii ruttu kätte.

Lugupeetud Kihutaja, kui Sul vähegi oidu on, siis äkki kaaluksid variante, kus saad ennast oma autoga välja elada. Ma usun, et viisaka palve peale ehk saad mõnele krossirajale sõitma minna või äkki teed omale kuskile põllule ralliraja. Ja kui Sa nii kõva rallimees oled, siis ära hoia oma oskusi vaka all, ral­lisport on ju väga tore ja saad teiselegi oma oskusi näidata. Sulle isegi elatakse siis kaasa, mitte ei pahandata nagu mina siin.

Arukust autoroolis!