Ulla Preeden: Rohkem naisi poliitikasse!
Pigem kiputakse materdama või ignoreeritakse teemat üleüldse. Ilmselt on just see üheks võimalikuks põhjuseks, miks naispoliitikud ennast või oma tegemisi meeste poolt domineeritud poliitilises sfääris soolise võrdõiguslikkuse kontekstis käsitlema ei kipu.
Kelle asi on toetada naiste osalust ja võrdseid võimalusi poliitilises karjääris? Riik, erakond, perekond, sookaaslased? Või kehtivad ka siin tuntud laulusõnad, et iga mees on oma saatuse sepp?
2012. aastal liitus MTÜ Isamaa ja Res Publica Liidu naiskogu IREN rahvusvahelise projektiga „Rohkem naisi poliitikasse 2014". See koostöö saab teoks 13 riigi vahel ja antud projekt keskendub naiste aktiivsemale ja tulemuslikumale osalemisele 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. Projekti raames oli igal partneril kohustus teha ülevaade naiste poliitilisest aktiivsusest ning seda pidurdavatest teguritest oma riigis. Meil sai see teoks tänu koostööle sotsioloogide Katri Lamesoo ja Kairi Kasearuga.
Eesti ühiskond on ajalooliselt olnud vägagi traditsioonidest lähtuv ja tõenäoliselt on juba minevikus kujunenud soorollid kinnistunud suuremal või vähemal määral tänaseni. Üks võimalikke põhjuseid miks see nii on, peitub selles, et inimestel puudub teistsugune kogemus. Näiteks poliitikas figureerivad juhtivatel positsioonidel peamiselt mehed (erakondade juhatustes enamasti üle 70%), kuigi naiste üldine arv erakonnaliikmete seas on enamvähem võrdne meeste arvuga.
Koostatud ülevaates kajastatud statistiline andmestik naiskandidaatide valimisedust kinnitas seda, et hoolimata asjaolust, et poliitikat peetakse meeste pärusmaaks ja naisi pole reeglina harjutud otsustavatel kohtadel nägema, pole väitel, et naisi poliitikas näha ei soovita, täielikku alust.
Näiteks 2011. aasta Riigikogu valimistel osalenud kandidaatidest 23% olid naised ning mandaadid jagunesid selliselt, et isikumandaadiga sai Riigikogusse 14 liiget, kellest 2 olid naised (14%), ringkonnamandaadiga 68, kellest 16 naised (24%) ning kompensatsioonimandaadiga 19 liiget, kellest 2 naised (11%).
Seega võib järeldada, et ühelt poolt on naistel keerulisem koguda selline häälte arv, mis tagaks isikumandaadi ning teisalt ei soosi nende paigutus üldnimekirjas kompensatsioonimandaatide saamist, kuid ringkonnanimekirjades, kus pingerida moodustub vastavalt kogutud häälte arvule, on naised suhteliselt edukad.
Kui analüüsida, mida on Eesti riigis tehtud, et toetada naiste osalust poliitikas, siis suuresti on selle eest seisnud naisorganisatsioonid ise.
Miks siis ikkagi rohkem naisi?
Siinkohal lähtume seisukohast, et naiste võrdne osalus on vajalik juba sellepärast, et ühiskond koosneb kahest grupist - meestest ja naistest, mistõttu otsuste langetamisel peaksid olema vastaval määral esindatud mõlema soo huvide esindajad. Määravaks pole mitte lipsukandmine, vaid pädevus.
Lahenduste otsimisel naiskandidaatidele häälte kogumisel on esimeseks sammuks nende nähtavamaks tegemine. Oma erakonna siseselt võin väga positiivsena tuua näite sellest, et riigikogu esimeheks on Ene Ergma ning riigikogu fraktsiooni juhib Kaia Iva.
Käesoleva kirjasõna eesmärgiks polegi näpuga vibutamine, vaid tähelepanu juhtimine ja teadvustamine. See on mõeldud ennekõike julgustuseks kõigile naistele, aga ka meestele. Kõige kehvem valik on ükskõiksus.
