Ülvi Nool: meie esivanemate jõupingutused ei tohiks hääbuda olematusse
Mõnikord väidetakse, et maailm loodi eimillestki. Kogemus kinnitab, et eimillestki sünnib reeglina eimiski. Enne seda, kui keegi hakkab midagi teoks tegema ehk teisisõnu looma, peab sündima mõte, hea kavatsus, ajumaterjal millegi ülesehitamiseks, mis esialgu omandab vormi ja kuju meie ettekujutuses. Suuremad ettevõtmised algavad alati millestki, mida silmad ei näe.
Kui mõtlemisvõime hääbub, kui kuivab kokku sihikindlus oma mõtlemist ümber kujundada, harida ja edasi arendada, pole meil loota, veel vähem oodata äraseletamatut miskit, mis oleks senisest parem. Ning süüdlast otsida poleks põhjust mitte kuskilt mujalt kui vaid meist endist. Kõik, mis teeme täna, on küll homme minevik, aga tänased teod kujundavad juba ette järgmist päeva.
Meie kohus on muuta küpsed mõtted tegudeks, sest ainult nii hakkab aset leidma miski, mida me tavatseme nimetada kasvamiseks, arenemiseks, edasiliikumiseks. Paigalseisul pole mõtet, sest maakera pöörleb lakkamatult ümber oma telje ning iga paigalseis on järelikult tagasiminek.
Hea ja eeskujulik haridus on esmajärguline võtmeküsimus. Kui silmaring on piisavalt avar, puudub tarvidus otsida paremat elu kuskilt kaugemalt, sest ka kodus on palju teha.
Meie jaoks ennustab "viimsetpäeva" tõdemus, et elame varsti olukorras, kus Torma valla territooriumil on vähem elanikke, kui siin loeti inimesi 1724. aastal, pärast Põhjasõda, mitut näljaperioodi ja katkuepideemiaid.
Ja seda nimelt praegu, rahuaja tingimustes, paarkümmend aastat pärast riigi taasiseseisvumist! Palju räägitakse praegu kõikjal üle Euroopa kokkuhoiupoliitikast.
Aga sõnal kokkuhoid on veel teinegi tähendus inimeste ühtehoidmise ja solidaarsuse mõttes. Kui inimest enam ei märgata, kui enesekesksete huvide surnud ringis omandab määrava koha ainult "minu ainuisikuline üliarmas Mina", viimaks ka vallavalitsuses ja riigis tervikuna, siis on ühiskond haige ja nõrk.
Mõned arvavad, et laste kasvatamine ja koolitamine on vaid lapsevanemate eraasi, mis see teistesse puutub! Selline hoolimatus maksab kurjalt kätte, sest lapsed on veel eriti meie tulevik. Kui nad juba varases lapsepõlves õpivad selgeks antisolidaarsuse põhimõtted, on nendest järgmiste põlvkondade elu veelgi troostitum.
Saadame elatanud inimesed kuhugi kodust kaugele hooldekodusse või pansionaati, nii oleme ka nende hooldamisest vabad. Kui lühinägelik elunägemine!
Keegi ei jää nooreks, ning tuleb aeg, kus ka neid, kes praegu sel kombel otsustavad, täpselt sama saatus ootab. Inimese teened ja elutöö justkui ei maksakski midagi! Kui meil tuleb välja surra, olgu peale, aga hoolitsegem vähemalt selle eest, et see sünniks väärikalt, inimväärikust säilitades.
Lisaks jätaksime noortele võimaluse osa saada nende rikkast elukogemusest, kuulda vahetust allikast, mis toimus 30, 50 või 70 aastat tagasi siinsamas meie ümber. Et traditsioonid ei katkeks, nii töö- kui ka kultuuritraditsioonid.
Meie hulgas on küllalt neid, kelle haridustee on mingil põhjusel katkenud. Kui looksime näiteks nende jaoks soodsamaid tingimusi gümnaasiumi, kutsekooli või kõrgkooli lõpetamiseks? On ju transpordiprobleemid, pereelu, töökoht ja palju muid takistusi, aga hea tahtmise korral ja ühendatud jõul leiaksime kindlasti reaalse lahenduse.
Ka uute töökohtade loomine on meie endi kätes. Kasutagem projektide kirjutamise võimalust seni, kuni see veel olemas. Miks mitte korraldada rahvamajas kursusi, nii nagu sajand tagasi tehti, kui õpiti kübaraid ja vilte tegema, toitu valmistama. Ideed ei sünni tühjalt kohalt. Need sünnivad inimeste peades, kui üldse sünnivad. Olgem ise aktiivsed, sest paremat retsepti paremaks tulevikuks ei ole olemas. Aktiivsed mitte iseenda, vaid meie kõigi huvides, meie ühise tuleviku huvides ...
Meie esivanemate jõupingutused ei tohiks hääbuda olematusse. Just seda tuletagu meile täna meelde Eesti Vabariigi sünnipäev.
Head iseseisvuspäeva!
