Uus raamat Pitkast ja pitkapoistest
Ajalooraamatuid ilmub palju, kuid vähe leidub nende seas selliseid, mis on enamat kui järjekordne juba tuntud lugude ümberjutustus. Mati Mandeli raamat on mitmes mõttes tähelepanuväärne, aga kõigepealt tuleb rõhutada, et sellega saab tasutud tänuvõlg meeste ees, kelle saatuseks pidi saama unustus. Hästi on teada, kuidas Eesti vabaduse eest läksid 1918. aastal esimeste hulgas sõtta koolipoisid, aga see, kuidas 1944. aastal pidasid noored mehed Eesti lipu all viimast võitlust, oli aastakümneid saladus. Ühelt poolt vaikis nõukogude võim need sündmused teadlikult maha, teiselt poolt aga polnud võimalik neist avalikult rääkida, vähemalt mitte Eestis. 1944. aasta augustisseptembris, kui Saksa rinne lagunes ja Punaarmee polnud veel Eestit (täielikult) hõivanud, hellitati Vabadussõja ime kordumise lootust. Suur põgenemine, Otto Tiefi valitsus, admiral Johan Pitka katse moodustada rahvuslik sõjaväeüksus, soomepoiste Eestisse tulek on killud kiiresti kaoseks muutuvast sündmustikust, mille lõppakord mängiti Kei las ja Keila ümbruses, Kloogal, Pääskülas, Paldiskis, Haruteel jm. Mati Mandel kuulis 1944. aasta septembrisündmustest Keilas rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem ja avaldas neist 1994. aastal Harjumaa muuseumi väljaandel raamatu. Uues sama aega käsitlevas raamatus on ära toodud aastatega lisandunud teave ja arhiividest kogutud materjalid, mis lubavad asetada ka Keilas toimunu laiemasse konteksti. Arheoloogile omase hoolikusega on Mati Mandel kogunud ja sõelunud andmeid (raamatus on 712 joonealust viidet), millest joonistub välja nii üldpilt kui ka palju kaasahaaravaid isiklikke lugusid.
Kuna tollased sündmused arenesid väga kiiresti, ootamatute pööretega ning illusioonide ja kuulujuttude õhkkonnas, puudus asjade käigust täpsem ülevaade ka osalistel endil. Üks keskseid tegelasi, kes juba septembrisündmuste käigus legendiks sai, oli Johan Pitka. Tema nimi kajab vastu paljudes mälestustes ja dokumentides, kuid me ei tea tänaseni, mil määral ta suunas eesti sõjameeste vastuhakku Punaarmeele või kui palju oli neis sündmustest stiihiat. Lõplikult pole teada isegi Pitka surmaaeg ja -koht. Mati Mandeli raamatust leiame parima ülevaate, mida fragmentaarsed teated (sh kriitiliselt kaalutud müstifikatsioonid, mälu- ja propagandamoonutused) võimaldavad kokku panna. Ja see üldpilt lubab rääkida tagantjärele pitkapoistest, kuigi tegelikkus oli palju kirjum ja mitmekesisem. Sümbolina on aga pitkapoiste nimetus õigustatud, sidudes üldistavalt kokku mehed, kes olid valmis andma oma elu Eesti vabaduse, au ja tuleviku eest. Nende, peamiselt noorte meeste, aga ka naiste, vastupanu oli lootusetu, kuid nad aitasid maha pesta 1940. aasta häbi, mille jättis eestlaste hinge hääletu alistumine. See on ka Mati Mandeli raamatu keskne moraalne sõnum. Lait matult vormistatud teadusliku uurimusena (inglis- ja venekeelne resümee, skeemid, fotod- illustratsioonid ja isikunimede register) on Mati Mandeli raamat väärt täiendus nii sõjaajaloolaste kui ka kõigi ajaloohuviliste lugemislauale. Keila kandi inimestele peaks see pakkuma iseäranis suurt huvi, justkui dokumentaaljutustus, mis avaneb silme ees nagu film. Aga tõepoolest, pitkapoisid vääriksid oma „Marmortahvlit".