Uus reformiplaan: kui palju jääb omavalitsusi alles Tartu-, Pärnu- ja Viljandimaale?
Kolmes suures maakonnas, Tartu-, Pärnu- ja Viljandimaal on hetkel kokku 57 omavalitsust. Ehkki see arv on sel aastal toimuvate kohalike omavalitsuste volikogude valimiste järel mõnevõrra vähenemas, jääb alles ikkagi üle 50 valla/linna. Siim Kiisleri „Tõmbekeskuste Eesti" mudel peaks aga nende maakondade kaarte muutma väga oluliselt. Maavanemad arvavad, et igasse maakonda jääb alles kaks kuni kolm omavalitsust.
Kõik kolm maavanemat on "Tõmbekeskuste Eesti" mudeli poolt ning suures osas on teada ka see, millised on nende maakondade keskused:
„Tänaseks on meil kujunemas kolm keskust: keskus Viljandi, Põhja-Viljandimaal Suure-Jaani ning Lõuna-Viljandimaal Karksi-Nuia," ütles Viljandi maavanem Lembit Kruuse.
„Tartumaa tõmbekeskus on Tartu linn. Teise tõmbekeskusena toimimiseks on head eeldused Elva linnal. Lahtiseks jääb küsimus, kas peipsiäärsel Kirde-Tartumaal (Alatskivi-Kallaste piirkond) peaks olema eraldi omavalitsus ning mis asula oleks selle keskuseks," arutles Tartu maavanem Reno Laidre.
„Pärnu maakonnal on üks tõmbekeskus, milleks on Pärnu linn koos lähiümbrusega. Loomulikult on ka väiksemaid toimepiirkondi, näiteks Vändra, mis toimib samuti antud piirkonna "vedurina"," rääkis maavanem Andres Metsoja.
Valutu ei ole, aga vajalik küll
See, et maavanematel on enam-vähem selge, millised on nende maakondade tõmbekeskused, on igati loogiline. Samas ei arva nad, et omavalitsustevahelised läbirääkimised lihtsad oleks.
„Ükski muudatus ei lähe valutult, kuid palju valusamad on tagajärjed siis, kui õigel hetkel protsesside juhtimisest loobuda, sest nõnda on lihtsalt mugavam. Mul on hea meel, et Pärnumaa omavalitsused käsitlesid viimasel Pärnumaa Omavalitsuste Liidu maakogul omavalitsuste reformi ja sellega seonduvat. Arutelu oli igati eluterve ja sisuliselt edasiviiv. Diskussioonis selgus, et nii tõmbekeskuste kui ka kohalike omavalitsusliitudel põhinevad lahendused võiks kujuneda sobilikuks," rääkis Metsoja.
„Vaidlusi võib ikka tekkida ning kui tõehetk hakkab kätte jõudma, siis on tavaline, et püütakse ilmselget asja ebaselgeks rääkida. Teatava taseme teenuste pakkumise võimalikkust hakkab lõppeks määrama ikkagi rahva arv. Territooriumi suurus ei loe, loeb seal piirkonnas elavate inimeste hulk," arvas Lembit Kruuse.
„Läbirääkimised ei tõota tulla kiired ega kerged. Tähtis on, et need oleksid avatud ning kaasavad," ütles Reno Laidre.
Riik peaks maakonda jääma
„Tõmbekeskuste Eesti" mudeli kohaselt muutuksid omavalitsused nii tugevateks, et mõned hetkel riigi ja maavalitsuse kanda olevad ülesanded antakse üle valdadele/linnadele. See tähendab, et maavalitsusele jääb järelevaataja ja kontrollija roll. Maavanematel on maavalitsuste rolli osas erinevad seisukohad.
„Riigi esindatus maakonnas oli enne ja see jääb just sellisel määral, kui seda on vajalik teatud teenuste osutamiseks, näiteks riigipoolne järelevalve. Ma ei näe põhjust, miks riik peaks maakonnast lahkuma. Ta ei tohigi lahkuda," arvas Lembit Kruuse.
„Maavalitsuste roll on muutunud pidevalt nii nagu ka elu Eestis. Muudatused arendavad ja seega oleme nendega toime tulemiseks paindlikud. Maavalitsused ei ole kindlasti üksused, mis peavad iga hinna eest säilima, aga ma usun, et need, kes veendunult räägivad, et maavalitsustes tehti kunagi nö "roppu tööd" ja täna on see lihtsalt mõnus "lesila", eksivad," ütles Pärnu maavanem.
