Vilma kaaslastega Kirivere kooli kokkutulekul, 2002. a.
FOTO: Kõo Vallaleht
Algul läksin seatalitajaks, vahepeal olin oma töö kõrvalt seal ka brigadir. Siis oli meil siin 3 sigalat.
Pärast olin ka emiste talitaja. Nendega oli palju tööd. Seal oli ka üks imelik juhus - öösel varastati mul üks siga akna kaudu ära. Uuriti küll, aga tegelikku varast kätte ei saadud. See, keda kahtlustati, töötas meil kõrval sigalas ja tal oli ka omal siga. Ta käis siis minu käest küsimas, et tahab siga tappa ja liha müüa.
Kui Kuldtäht ühendati Kõo kolhoosiga, siis kaotati meil emiselaut ja tehti ümber vasikalaudaks. Sain ka seal veel olla. Ühte sigalasse tehti pullilaut, talitasin seal neid ka. Kord veeti pulle ja siis üks pull hüppas üle auto ääre maha. Õnneks oli seal ligidal ühe perenaise lehm ketis. Ta läks lehma juurde, sealt saime ta kätte. Vahepeal olin lüpsja, kui seal oli üks töötaja lapsepuhkusel.
Siis aga tegin endale haiget ja olin kuu aega Viljandis haiglas. Kolhoosi ajal hakati alevisse maju ehitama. 1969- 70.aastal, kui need majad valmis said ja inimesed juba sees olid, istutati siia ka puid ja põõsaid. Mäletan seda, kuidas üks mees käis minu naabruses tüdrukul külas, aga ei tea, mis pahandus seal oli. Ta läks sealt üle platsi ja südametäiega murdis ühe väikse vahtrapuu maha. Mina läksin ja sidusin selle puu lahasesse kinni ja see puu kasvab praegu siin, ainult väike könt on sees. Viimane töökoht oli Pilistvere hooldekodu
Kui haiglast välja sain, ootas mind töö juba Pilistvere hooldekodus - läksin öövalvuriks, kui seal hakati remonti tegema. Seal käis mul koer abiks ja tema ootas kutsikaid. Need sündisidki seal voodijalutsis.
Praeguses Pilistvere hooldekodu majas oli varem Pilistvere 6-klassiline kool. Kui mina Kirivere kooli 1948. aastal lõpetasin, oli meil mitu poissi Pilistvere koolist, kes tulid viimasesse, 7.klassi Kiriverre. Aga siis varsti muudeti Pilistvere 4-klassiliseks kooliks.
Minu vanem poeg Kalev läks Pilistvere kooli 1964. aastal, käis seal 4 aastat ja 1968. aastal läks Kiriverre. Peale seda ei olnud siin enam üldse kooli. Hiljem seisis maja aastaid tühjana, vahepeal oli seal vist kolhoosi viljaladu. Lõpuks hakati remontima ja hooldekoduks tegema ja avati 1988. aasta suvel.
Pilistvere koolist on veel üks väike juhtum meeles. Oli nääripidu, jagati kingitusi ja küsiti salmi. Mina läksin poeg Suleviga ka siia peole. Suuremad poisid naersid, kui väike Sulev salmi luges. Siis ta ütles, et mis te, kuradid, naerate. Mul oli muidugi häbi.
Ka vanadekodus oli mul mitu ametit, mida ma läbi pidasin. Olin sanitar, saunanaine, pesunaine, aednik vahepeal, ka söögitegija.
Kokku töötasin hooldekodus 13 aastat. Sealt koondati mind ära, kuna nooremad tahtsid tööle. Just enne jõule tegime peoettevalmistusi, kui juhataja tuli käskkirjaga. Pärast võeti jälle uuesti tööle, kui vaja oli. Siis olin ma saunanaine ja pesunaine ühes isikus. Muidugi on mul ka kurbi mälestusi
Minu õnnetu number on 13. Pilistverre tööle tulin 13ndal ja minu mees suri ka 13ndal kuupäeval.
Noorem poeg Olev oli siis 13-aastane, keskmine Sulev 15 ja vanem poeg Kalev oli sõjaväes. Ega mu mehe elu ka kerge olnud. Sõja ajal oli ta olnud Leningradis piiramisrõngas ja eks see andis tunda vahel, aga haige ta eriti ei olnud. Siis aga juhtus nii, et ta läks nagu peast segi, öösel sonis.
Ma lausa kartsin ta kõrval magada ja hommikul organiseerisin auto. Kauplesin ühe mehe kaasa ja viisin ta Jämejala haiglasse. Ta oli seal varem ka olnud, aga arst, kes teda siis ravis, oli puhkusel. Järgmisel päeval helistasin, küsisin, kuidas on. Arst ei teadnud midagi, küsis minu käest kas ta on suhkruhaige. Mina muidugi ei teadnud midagi. Järgmisel päeval viidi ta Tartu haiglasse, kuna neerud ei töötanud ja sinna ta ka suri. Mina olin siis juba kolhoosis tööl. Matuseid aitas korraldada selleaegne partorg.
Kalev tuli muidugi sõjaväest puhkusele. Kuna Jüri oli kommunistliku partei liige, siis teda kiriklikult ei maetud. Kes neid sõnu luges, ei mäleta, aga kurb sündmus see muidugi oli. Pärast pidin saama hakkama juba üksinda. Pensionäri ja vanaema elu
Mul oli ka väga tore kass ja lapsed ristisid mind „kiisu- vanaemaks". See nimi on mul lastelaaste hulgas nüüdki veel.
Vanem poeg Kalev elab oma perega Olustveres ja tulid mulle lauta vasikaaeda tegema. Tõime siis vasika õue ja ta heitis magama.
Poisid tulid emale ütlema, et tule vaata, vasikas kükitab. Olen ka kogu aeg käsitööd teinud. Kangast olen kudunud, kaltsuvaipu olen kudunud päris paljudele.
Kui ootasin teist poega, mäletan, et siis kudusin ühele naisel 10 meetrit vaipa. Pärast mõtlesin, et kuidas ma seal telgede all neid siduseid tegin suure kõhuga - poiss kaalus sündides 6 kilo.
Kampsuneid olen kudunud ka päris palju, neid mustriga kampsuneid, pildid rinna peal. Näitustel on mu kampsunid ka käinud ja tänukirja sain Viljandist Pilistvere kihelkonnapäeval 1998. aastal. Isegi Rootsis taheti hirmsasti mu kampsun ära osta. Ma ei lubanud, kuna seda oli nii raske kududa. Pilistvere kihelkonna mustriga sokke koon nüüdki veel ja tahtjaid on rohkem, kui teha jõuan. Ja lihapirukaid küpsetan peaaegu iga nädal, kõikideks pühadeks kindlasti.
Neid on Eesti presidentki söönud, kui mõni aasta tagasi pastoraadis käis.
Eks neid juhtumeid ole veel, aga kõik ei tule kohe meelde.