Suure koostööna sündinud kunstiteos

Projekteerijail oli lahendada keeruline ülesanne: muuta 200aastane elu- ja peomaja tänapäevaseks lasteaia- ning koolimajaks, säilitades samas hoone kunsti- ja arhitektuuri ajaloolist väärtust. Ehitaja ees olnud „mägi“ oli veel kõrgem: teha projekteerijate suurejoonelised plaanid teoks olukorras, kus üks kompromiss ajab teist taga, ükski konstruktsioon ei jookse nii sirgelt, kui võiks eeldada, ühegi tarindi seisund ei ole uus ega ideaalilähedane, kõik kommunikatsioonid tuleb peita … lugeja võib siin loetelu jätkata vabalt vohava fantaasia piires. Tellija osaks on olnud rehkenduse pidamine kulude üle ning päitsete seadmine arhitektide-kunstnike-restauraatorite metsikult kappavale Pegasusele ja selle vastandiks olevale ehitaja ratsionaliseerimispüüdele.

Aeg on näidanud, et see pole mitte habemenoa teral balansseerimine, vaid artistlik kõikumine nööpnõela tipus. Valminud on hoone kõik tehnosüsteemid ja juhtmete-kaablite-torude varjatult paigaldamiseks tehtud töö on olnud muljetavaldav. 28 ahju asemel hoiab majas sooja keskküte ühest automatiseeritud katlast. Hõredate akende kaudu käiva loomuliku ventilatsiooni asemel toimub õhuvahetus ventilatsiooni agregaatidega, et vastata koolile-lasteaiale seatud nõuetele. Hoone on kasvanud oluliselt suuremaks ja seda üksnes „sisemiste ressursside“ arvelt –juurde on tulnud nii põrandapinna ruutmeetreid(keldriruumide laiendamise arvelt) kui ka endiste ruutmeetrite kohta kuupmeetreid (kunagise briketikeldri sügavamaks kaevamise tulemusel). Kogu maja elektrijuhtmestik on uus ja ohutu, enam kui 10 kilomeetri sidekaablite toel on hoone kaetud kaasaegselt sideühendustega– siseviimistlust risustamata. Häärberi aknad on kas põhjalikult restaureeritud või ajalooliste eeskujude järgi uuena valminud. Tehnoloogiad on uued, aga kujundused, materjali kasutus ja lõpptulemus just nagu aastasadade tagant.

Peen näputöö siseviimistlusel

Kõige enam „auru“ on kulunud siseviimistlusele. Mõistetav, sest selles segmendis on ette tulnud vaatamata põhjalikele eeluuringutele kõige enam avastusi. Kõige keerulisemaks osutus üldise kontseptsiooni loomine põrandakatete osas ning kuni päris viimase hetkeni otsiti kompromisse kunstilise väärtuse, kasutamisvõimaluse ning kulude rägastikus. Sellest hoolimata on majas kasutajate samme ootamas terve plejaad uhkeid põrandaid – uued lauad, vanad lauad restaureerituna, uued parketid, vanad parketid, paeplaadid lõigatuna ja vabakujulistena ning tagatipuks mõni keraamiline plaatki. Samamoodi võiks iseloomustada ka ruumide seinu, sest lihtsamad viimistlused, mis algavad ühetooniliste lubivärvidega ,lõpevad keerukamas otsas restaureeritud maalingute ning tapeetidega–võrdväärseid neile leiame Eestis kui üldse, siis väga üksikuid.

Tagasi kodusesse koolimajja

Õige pea on mõisas viimased restaureerimistööd lõppemas ning Vääna mõisakooli õpilased, kelle kooliaasta alguse esimesed nädalad olid sisustatud harivate ekskursioonidega, põneva spordipäevaga ning koolitundidega mõisahoone lähedal asuvates hoonetes– tall-tõllakuuris, külakoja ja jahiseltsi majas –, saavad tagasi kolida oma kodusesse mõisahoones asuvasse koolimajja, mis ootab neid säravama ja pidulikumana kui eales varem.

Mõisahoonesse kolib tagasi ka mõisakooli lasteaed. Mõisa valmimiseni jätkas lasteaed tegevust naaberkülas Muraste koolimajas, kus nad ka möödunud õppeaastal tegutsesid.

Suuremahulise ja põhjaliku restaureerimistöö järel jääb meil veel soovida toredat värske ilmega mõisahoone taasavastamist ning põnevat lasteaia-ja kooliteed Vääna mõisakooli lastele ja kooliperele meie valla ühes kõige erilisema miljööga ajaloopärlis.